Ilmselt olete kuulnud kuulujutte, et viigimarjade sees on surnud herilased. Kuigi see pole sulaselge tõde, ei saa viigimarjad tõepoolest ilma herilasteta hakkama. Siiski pole vaja karta, et leiab magusa viigimarja seest herilase laiba.
Appi! Kas viigimarja sees on tõesti herilase laip?
Miks on viigimarjadele herilasi vaja?
Ficus'e perekonda kuulub sadu taimeliike, alates teie elutoas kükitavast viigipuust (Ficus lyrata) kuni puuni, mis kasvatab viigimarju (Ficus carica). Järgnev keskendub viimasele.
«Kui looduses viigiherilasi poleks, ei saaks Ficus'e liigid paljuneda ja oleksid välja surnud,« ütles bioloog Mike Shanahan väljaandele Delish. «See suhe on oma olemuselt üks tihedamaid ja on umbes 80 miljonit aastat vana,» lisab ta.
Kuigi arvame, et viigimarjad on lihtsalt puuviljad, sisaldavad need tegelikult õisi, mis nõuavad tolmeldamist. Selle töö teevad ära pisikesed viigiherilased, kes on oluliselt väiksemad kui meile äratuntavad herilased.
Tolmeldamine toimib järgmiselt: emane täiskasvanud herilane poeb toores viigimarjas olevast avast sisse, kandes endaga kaasas õietolmu, mis kleepus herilase külge tema sünniviljas, ja viljastatud mune.
Vilja sees kaotab emane herilane oma tiivad ja tundlad ning muneb sinna oma munad. Viigimarja valmides kooruvad munadest vastsed, kes vilja sees elavad ning moonduvad valmikuteks. Seejärel emased ja isased paarituvad.
Isased herilased hakkavad viigimarjast end välja kaevama, luues sellega põgenemistee viljastatud mune ja õietolmu kandvatele emastele. Isased viigiherilased hukuvad pärast viljast lahkumist, kuid emased lendavad järgmise toore viigimarja sisse ning tsükkel algab uuesti.
Nüüd kui paljunemistsükkel on viljas läbitud, saab vili valmis, olles oluliseks toiduallikaks paljudele loomadele, kes söövad vilja ära ning potsatavad seemned väljaheidetega maha.
Viigimarja sisse algul pugenud emane sealt ei lahku. Ta sureb vilja sees, kuid selles olevad ensüümid lagundavad ta, mistõttu ei leia poest või turult ostetud viljast herilase laipa.