:format(webp)/nginx/o/2024/07/04/16199029t1h2e5d.jpg)
Suvel võib sipelgate rohkus koduaias meile tõsist peavalu valmistada. Milliseid vahendeid nende tõrjumiseks valida ja mida nende kasutamisel silmas pidada, selgitavad põllumajandus- ja toiduameti taimekaitse ja väetise osakonna peaspetsialist Mirjam Potter ja terviseameti kemikaaliohutuse osakonna teenuse juht Helen Sulg.
Esmajoones tasuks alati eelistada mittekeemilisi tõrjevõtteid, mille kasutamine on nii keskkonnale kui ka kasutajale endale ohutum.
«Kuna sipelgatele ei meeldi tugevad ja ebameeldivad lõhnad, võib nende eemal hoidmisel olla abi näiteks kaneelist, Cayenne'i piprast, ise valmistatud nõgeseleotisest või tubakapuru tõmmisest,» toob põllumajandus- ja toiduameti (PTA) taimekaitse ja väetise osakonna peaspetsialist Mirjam Potter näiteid koduses majapidamises hõlpsasti rakendatavatest alternatiivsetest võtetest.
«Biotsiidi sisaldava siplegatõrjepulbri kasutamist võiks kaaluda alles siis, kui muud vahendid soovitud tulemust andnud ei ole,» rõhutab ka terviseameti kemikaaliohutuse osakonna teenuse juht Helen Sulg.
Keemiliste sipelgatõrjevahendite puhul on tegemist biotsiididega, mida nagu taimekaitsevahendeid ei tohi turul kättesaadavaks teha ega kasutada ilma nõutava registreeringu või loata.
Juba tõrjevahendi soetamisel tuleb jälgida, et konkreetne toode sobib plaanitavaks kasutuseks, sest mõningaid tooteid tohib kasutada näiteks ainult siseruumides.
«Tavatarbijad tohivad kasutada ainult neile kasutamiseks ettenähtud biotsiide. Ka veebipoest tellides tuleb jälgida, et toodet tohib Eestis kasutada,» selgitab Helen Sulg. Euroopa Liidu turule ei lubata biotsiide, mis põhjustavad ohtu inimeste tervisele ja keskkonnale ning mida ei saa ettenähtud kasutamisel ohjata.
«Lubatud tõrjevahendil on peal terviseameti antud registreerimistunnistuse või loa number,» täpsustab Sulg.
Äärmiselt oluline on alati enne keemilise vahendi kasutamist põhjalikult tutvuda toote infolehega. «Infolehel on kirjas täpsed kasutustingimused, sh lubatud kasutusalad, kulunormid, kasutus- ja ooteajad. Sealt leiab infot ka võimalike kasutuspiirangute ja vajalike riskivähendamismeetmete kohta. Ainult kasutustingimuste täpne järgimine tagab selle, et preparaadi kasutamisega ei kaasne lubamatut ohtu teistele organismidele, sealhulgas tolmeldajatele,» selgitab Mirjam Potter. Tooteinfo võib ajas muutuda ja seetõttu tuleb infoleht kindlasti läbi lugeda ka juba tuttava ja varasemalt kasutusel olnud toote puhul.
Enamik sipelgamürke on klassifitseeritud keskkonnaohtlikuks, mis tähendab et need vahendid on kas ohtlikud, mürgised või väga mürgised veeorganismidele ja pikaajalise toimega. «Seetõttu on eriti oluline kasutusjuhendijärgne kasutamine, et vältida kemikaalide sattumist äravoolu, pinna- ja põhjavette ning pinnasesse. Resistentsuse tekkimise vältimiseks on vajadusel soovitatav kasutada erineva toimeainega tõrjevahendeid vaheldumisi,» selgitab Helen Sulg.
Spetsialisti sõnul on tavatarbijale suunatud toodetes kasutatavad toimeained näiteks deltametriin, permetriin, imidaklopriid, spinosaad, α-tsüpermetriin. «Eesti turul on ka üksikud elanikkonnale kasutamiseks lubatud tooteid, mis koosnevad ränidioksiidist ja ei ole keskkonnale ohtlikud, kuid mille kasutamisega võivad kaasneda terviseohud,» lisab ta.
Lisaks sipelgapulbritele on müügil ka puistatavad graanulid, vees lahustuvad graanulid kastmiseks ja tilkadena kasutatav geel. «Kõige väiksema kokkupuuteriskiga on mürki sisaldavad sipelga söödamajad ja –toosid,» toob Sulg välja.
Keskkonna kaitsmiseks ja kasutaja enda ohutuse tagamiseks tuleb väga rangelt järgida kõiki ohutusmeetmeid. «Iga turule lubatud toote puhul on ohutusmeetmete rakendamise vajalikkust eraldi hinnatud just konkreetse kemikaali spetsiifilisi omadusi arvesse võttes,» selgitab Sulg.
Kemikaalide kasutamisel tuleb alati järgida ka tavapäraseid ettevaatusabinõusid – pesta pärast toote kasutamist käsi, vältida vahendi kokkupuutumist toiduainete, sööda ja joogiga, katta kinni veemahutid ja hoida eemal lapsed ja loomad.
«Näiteks on sipelgate tõrjepulbris kasutatav toimeaine permetriin mürgine kassidele, nii et kui majapidamises või naabritel on kass, siis tuleb jälgida, et loomal ei oleks võimalust kasvuhoonesse siseneda,» toob Sulg ühe näite. Mitte eesmärgipärasel ja hooletul kasutamisel võivad mürgiseid aineid sisaldavad biotsiidid olla ohtlikud mesilastele ja tolmeldajatele.
Samuti peab tähelepanu pöörama kemikaalide nõuetekohasele hoiustamisele. Koduseks tõrjeks on soovitatav osta vahendit vaid kohe vaja minev kogus ning suuremat hulka mitte hoiustada.
«Saastunud pinnas tuleks maksimaalselt kokku koguda, panna see suletavasse anumasse ja käidelda ohtliku jäätmena. Kindlasti tuleks vältida saastunud pinnase kastmist, sest selliselt levib reostus veelgi,» räägib Sulg.
Kui kasvuhoonet soovitakse samal hooajal veel kasutada, tuleb olla ettevaatlik ja enne veenduda, et kogu tõrjepulbriga saastunud muld on suudetud korrektselt kokku koguda ja tõrjevahendit ei ole sattunud ka ümbritsevasse (all olevasse) pinnasesse. «Kui kasvuhoone on kõva läbilaskmatu pinnaga, siis on suurem tõenäosus, et saadakse saastunud muld kõva läbitungimatu pinnani eemaldatud,» ütleb spetsialist.
Keskkonnareostuse kahtluse korral tuleb võimalikust reostusjuhtumist teavitada riigiinfo telefonil 1247.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)