Kogenud turvaeksperdi kinnitusel ei saa rattavarguse vastu paraku enam loota teada-tuntud füüsilistele abinõudele.
«Politsei- ja Piirivalveameti andmetel varastatakse aina rohkem rattaid, mis on igati korralikult lukus ning isegi siseruumides. Hiljuti tehti ju ka ajakirjanduslik eksperiment, kust oli näha, et isegi ketaslõikuriga jämedast rattalukust läbi närimine, kõva müra ja sädemetega, ei tõmmanud keset rahvarohket tänavat kellegi tähelepanu ning minutiga oldi rattaga juba nurga taga,» nentis Oolup tänast olukorda.
Asjatundja sõnul ei ole midagi ette heita ka politseile, kes paratamatult seab prioriteete ja ei jõua rattavargustega alati kiiremas korras tegeleda.
«Igaüks võib ise mõelda, kas tähtsam on saada tagasi tuhandeeurone ratas või vältida, et vanaema kannab netikelmidele üle 20 000 eurot? Või teha lõpp võrgustikule, mis muudab sadu noori narkosõltlasteks? Eesti politsei on üks maailma parimaid, aga rattavarga võiks iga kodanik ise üle mängida,» soovitas Oolup.
Kui ratast ei saa müüa – pole mõtet seda ka varastada
Turvaeksperdi sõnul on heaks strateegiaks ratta silmatorkav isikupärastamine. Rattaraami katab tihti reklaamkile, kus on kirjas tootja bränd või mudeli nimi. Tuntud bränd muudab ratta vargale ahvatlevamaks, sest seda saab sellevõrra kallimalt järelturul maha müüa.
«Aga rattale saab lasta tugevalt peale liimida ka uue kile, kus on omaniku enda kujundus. Kes tahaks osta ratast, kus on suurte tähtedega näiteks kirjas: SEE ON PEETRI RATAS?,» tõi Oolup välja vargavastase abinõu.