Kui loodus tungib tuppa: mida teha ootamatute külalistega

Foto on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Kui kuum suvi jääb seljataha ja augustikuu viimased päevad toovad juba jahedust, hakkab mõningaid metsloomi tõmbama inimeste eluasemete poole: soojad ja mugavad korterid, majad ja suvilad tunduvad ühtäkki vastupandamatud! Mõned loomad satuvad meie korteritesse kogemata, otsides hubast kohta talveks või lihtsalt liikudes putukate järel. Selliste ootamatute külaliste hulgas võivad augusti lõpus ja septembri alguses olla ka ainukesed lendamisvõimelised imetajad — nahkhiired, kirjutab Eesti Loodusmuuseumi bioloog, haridus- ja meediaspetsialist Katerina Pesotski.

Kui majaomanik leiab kardinast nahkhiire või märkab teda närviliselt üle lae lendamas, tekib loomulikult kohe küsimus: mida teha? Mida kasutada, et ootamatu külaline välja juhatada? Millal võib nahkhiire ise välja ajada ning milline olukord nõuab spetsialistide sekkumist?

Kõigepealt tuleb meeles pidada, et kõik Eestis elavad nahkhiireliigid on kaitse all ning neile kahju tekitamine või nende elupaiga häirimine on rangelt keelatud. Nahkhiirtel on õrnad tiivad ja selleks, et teda mitte vigastada, võib kasutada tema püüdmiseks kaanega karpi, hästi sobib ka paksem kaanega kartongkarp (nt kingakarp on hea valik). Tähtis on ka meeles hoida, et tasub kindad kätte panna! Kuigi meie riigis ei ole olnud juhtumeid, kus nahkhiired oleks marutaudi inimestele edasi kandnud, tuleb siiski metsloomadega kokkupuutel oma ohutust meeles pidada.

Nahkhiirt karbist välja aidates tuleb arvestada, et lennu alustamiseks peab nahkhiir tõusma kõrgemale, sest maa pealt on neil oma jalgade ehituse tõttu raske õhku tõusta. Selleks võib ta asetada mõne suurema puu oksale. Nahkhiiri võib vabastada pimedal ajal ja soojal perioodil.

Kui väljas on juba öökülmad, tuleks ühendust võtta häirekeskuse spetsialistidega (numbril 1247). Mõnikord juhtub, et hilissügisel leiate keldrist väheliikuva nahkhiire. Teda ei tohiks häirida, sest mõned nahkhiireliigid, näiteks kõige külmakindlam liik meie nahkhiirte hulgas, põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii, fotol), võivad talvituda keldrites ja panipaikades. Talvituva nahkhiire häirimine ning välja ajamine võib lõppeda looma surmaga, kuna kulutab asjatult külma ilma üleelamiseks vajalikku energiat.

Samuti võib keldris aeg-ajalt kohata ka suurte kõrvadega nahkhiirt – pruuni suurkõrva (Plecotus auritus). Aga kui see loomake oma talvevarjupaigas magama heidab, surub ta tihti oma pikad kõrvad nii, et need muutuvad inimeste pilgu jaoks märkamatuks.

Kui nahkhiired teie keldris teid ei häiri, andke neile võimalus rahulikult talvituda, ja sooja kevade saabudes lahkuvad nad ise oma talvevarjupaigast. Kuid mitte mingil juhul ärge ajage loomakest välja, kui väljas on juba sügav sügis!

Lisaks nahkhiirtele ka teised hiired

Teiste imetajate seas, kes võivad sügise saabudes meie korteritesse sattuda, võib välja tuua närilisi. Eestis elab ka sünantroopseid liike, kes esinevad aasta ringi just seal, kus elab inimene, ning looduses kohtab neid ainult soojal aastaajal: kodurott (Rattus rattus), rändrott (Rattus norvegicus) ja koduhiir (Mus musculus). Linnakeskkonna korterites ja eramajades kohtab sagedamini just koduhiirt, kuid ka teised närilised võivad linnas asuvates korterites tegutseda. Eramajades, eriti metsa lähedal, võivad sügise saabudes pelgupaiga leida kaelushiir (Apodemus flavicollis) ja leethiir (Myodes glareolus).

Ilmselge, et sellised naabrid nagu koduhiir, kaelushiir, leethiir ja rotid võivad elu raskemaks muuta, tekitada majanduslikku kahju. Samuti tuleb meeles pidada haiguste (tulareemia ja hantaviirused) leviku ohtu. Võimalusel tuleks kasutada eluspüünist ja vältida otsest kontakti loomaga. Et teie kodu närilistele vähem huvi pakuks, tuleks majas sulgeda kõikvõimalikud avad, väikesed augud ja praod ning mitte jätta toitu avatuna.

Näriliste olemasolule kodus võivad viidata väikesed tumedad elliptilised graanulid – näriliste väljaheited – ootamatutes kohtades leiduvad toidujäägid, mööbli kahjustused ja öine väike müra. Mõningaid hiiri reedab iseloomulik lõhn. Näiteks koduhiire olemasolust võib aimu saada tema eritatava «hiirelõhna» järgi.

Hiired püüavad vältida maju, kus on tunda kasside ja koerte lõhna. Kui lemmiklooma pidamise võimalust pole, kasutavad mõned inimesed näriliste peletamiseks isegi koera- või kassikarva süütamist. Sellise lõhna levitamine võib aidata närilisi eemale hoida.

Herilased otsivad varjupaika

Lisaks selgroogsetele loomadele võivad sügise saabudes meie korterisse sattuda ka mitmesugused lülijalgsed. Eriti sageli võib selgrootute seas märgata erinevaid kiletiivalisi.

Herilased (Vespula vulgaris) ja vapsikud (Vespa crabro), kes sügise tulekul eluruumidesse satuvad, võivad hirmutada ja tekitada soovi kutsumata külalisest kiiresti vabaneda. Kõige lihtsam on avada aken ja jälgida, et triibuline külaline ise õue lendaks. Kui teie majja on sattunud soovimatu külaline putuka näol, siis võib nagu nahkhiire puhul kasutada väikest karpi koos eraldi kaane või kõva papiga. Putukat ei tasu püüda riide abil. Vapsiku nõel võib kangast läbi tungida ja vapsiku piste võib olla väga valus, teatud juhtudel isegi eluohtlik.

Suve lõpus toimuvad nende nõelavate kiletiivaliste elus suured muutused. Pärast pulmalendu lähevad emased ja isased lahku. Isaste ülesanne lõpeb pärast paaritumisperioodi surmaga. Juba augusti alguses algab nii meie herilasperede kui ka vapsikute perede lagunemine. Töölised surevad, aga viljastatud emased – kuningannad – otsivad talveks varjupaiku ja võivad ekslikult sattuda meie kodudesse.

Kuigi aeg-ajalt võib meie kodudesse sattuda erinevaid kutsumata külalisi, ei tasuks neid karta. Pigem katsuge võimalusel nad ettevaatlikult taas välja suunata ning nahkhiirte puhul kaaluge: ehk saate anda neile võimaluse oma keldris talvituda. Kooselu kunsti annab õppida! Rohkem saab linnalooduse kohta teada Eesti Loodusmuuseumi näituselt «Puudega linn».