ESIMENE ARMUVALU ⟩ Kas sa ikka päriselt mõistad oma last?

Teismeline tütar oma ema tuge vajamas. Foto: Shutterstock

Esimene armastus on ilusamaid kogemusi elus. See on aeg, mil emotsioonid on laes ja kõik tundub roosiline. Kuid nagu paljud meist mäletavad, ei kesta see alati igavesti. Teismeliste jaoks võib nende esimese suhte lõpp olla väga valus, mille korral vajavad nad vanematelt palju tuge. See, kuidas vanemad oma lapsele sel hetkel toeks on, võib oluliselt mõjutada noore teismelise toimetulekut ja hingehaavade paranemist. 

«Olen teismeline, kes elas just läbi oma esimese lahkumineku, ja lubage mul öelda, et südamevalu on imelik asi,» räägib Arianna, kes soovib jagada oma kogemust. Tema lugu räägib enese taasleidmisest ja tervenemisest ning rõhutab, et erilist rolli mängib tema elus perekond, kes aitas tal valuga toime tulla. 

Pärast lahkuminekut tundis ta end eksinuna ja eraldatuna, mitte ainult oma endisest partnerist, vaid ka iseendast. «Ma olin partnerisse nii kiindunud, et keskendusin rohkem temale kui endale,» räägib ta. Ta pidi peale südame murdumist leidma taas tee enesearmastuseni. 

Vanematele annab Arianna järgmist nõu: 

Ole kättesaadav ja toetav 

Tema ema oli talle pidevaks toeks ja julgustajaks, aidates tal avastada, kes ta on väljaspool suhet. Temast sai õlg, mille najal nutta, kui ka sõber, kellele enda muresid kurta. «Teie kui perekonna toetus on meie valude leevendamiseks hädavajalik,» kommenteerib Arianna. 

Aidake neid tundeid aktsepteerida

Teismelise südamevalu leevendab see, kui lapsevanem toetab teda tunnete aktsepteerimisel, öeldes: «On okei olla kurb, haavatud ja ärritunud, kuid nende tunnetega tuleb tegeleda, mitte neisse kinni jääda». Öeldu pakkus ka südamevalus Ariannale rohkem turvatunnet, mis aitas tal emotsioonidega paremini toime tulla. 

Kuula oma last! 

Lõpuks toob Arianna välja selle, et tema jaoks oli kõige olulisem kohalolek. Arianna südamevalu algfaasis ei väsinud tema perekond kordagi kuulamast, kui ta oma endisest partnerist räägib. Perekond leidis koos tegemiseks ühistegevusi, näitas välja armastust väikeste žestide kaudu (nagu kallistamine ja füüsiline lähedus) ning hoolist sellest, kuidas tal läheb. Need tegevused toetasid südamevalus Ariannat kõige rohkem ja aitasid tal edasi liikuda. «Just need väiksed asjad, mida mu vanemad minu jaoks tegid, panid mind tundma  armastatuna sel ajal, mil ma tundsin end eksinuna,» jagab ta enda kogemust. 

Tänasel päeval on Arianna 19-aastane, kes on tänu oma isale puutunud palju kokku õhuväega. Hoolimata sellest asus ta sellel aastal õppima kommunikatsiooni ja suhtekorraldust San Antonio kolledžisse. Pärast kooli lõpetamist loodab ta liituda korporatiivettevõtte avalike suhete meeskonnaga. 

Kallid lapsevanemad, võtke oma lapse südamevalu kui võimalust neile näidata, et nad on armastatud ega ole kunagi üksi. Jagage nendege oma lugusid, looge nendega sel hetkel veel lähedasem side ja olge nende jaoks alati kohal. Isegi kui see ei tundu olevat midagi suurt, võib see su lapsele tähendada palju ja aidata tal ta maailma muuta. Arianna lugu on näide sellest, kuidas pärast esimese südamevalu kogemist on just teie toetus võti, mis aitab tal end uuesti avada ja leida tee tervenemiseni.