:format(webp)/nginx/o/2024/08/26/16315675t1h0360.jpg)
Juunikuus alustas Eesti Arhitektuurimuuseumi uue juhina Karen Jagodin, kes seni tegutses Vabamu tegevdirektorina. Kultuuriministeerium uuris Karenilt, milline on arhitektuurimuuseumi roll valdkonnas, mida ja miks tulevastele põlvedele säilitatakse ning millised väljakutsed ees ootavad.
Oled öelnud, et Eesti Arhitektuurimuuseumil on suur potentsiaal kujuneda sisearhitektuuri, arhitektuuri, linnaplaneerimise ning maastikuarhitektuuri laiemaks valdkondlikuks mõtestajaks ja eestvedajaks. Millisena näed muuseumi rolli selles valdkonnas?
Muuseumi kõige suurem tugevus on uurimise ja säilitamise kõrval kõik see, mis on suunatud publikule: aktiivne töö inimestega haridustegevuse, sündmuste ja näituste kaudu. Muuseum hoiab läbi oma tegevuste pidevat kontakti avalikkusega ning saab olla see keskne koht, mis viib valdkondlikud teadmised kõigi inimesteni, kaasates ühtlasi arhitektuurihuvilist publikut. Arhitektuuri kõrval on oluline teadvustada ka sisearhitektuuri ajutisust, linnaplaneerimise mitmetahulisust või maastikuarhitektuuri haaret: see kõik moodustab kokku ehitatud keskkonna, milles me igapäevaselt viibime.
Arhitektuurimuuseum ei kogu ehitisi füüsiliste objektidena, vaid nende jooniseid ja projekte, makette ja fotosid. Miks ei piisa sellest, et Muinsuskaitseamet päris maju muinsuskaitse alla võtab?
Selle põhjendamiseks on päris palju erinevaid nüansse, mis omakorda on väga erinevad. Kõigepealt see, et ühe maja loomine on protsess, mis algab arhitekti ideevisandist ja lõppeb valminud hoonega. Ühe hoone valmimise taga, nii eelloos kui ka järelelus, on palju aspekte, mis kunagi ei kajastu füüsilises ruumis. Projektmaterjali ja erinevate eskiiside säilitamine annab võimaluse vaadata sisse arhitekti loometöösse ja majasse kui protsessi. Arhitektuur on suur kompromisside kunst ning sageli teeb üks maja oma algideest kuni valmimiseni läbi mitmeid erinevaid muutusi. Kõike seda me aga hiljem füüsilises ruumis ei näe ega taju. Arhiivimaterjal annab selleks hea võimaluse.
Teiseks ei kaitse muinsuskaitse kogu ehitatud keskkonda ja ei oleks ka kindlasti mõistlik, et kaitseks. Erinevalt kaitsealustest hoonetest on muidu ehitatud keskkonna täiesti loomulik osa selle muutumine: hooneid rekonstrueeritakse, ehitatakse ümber, interjööre ajakohastatakse, funktsioonid ja vajadused muutuvad ning sellega koos ka majad. Kõik majad aga erinevatel põhjustel ei säiligi. Kui meil puuduksid joonised või fotod, oleks väga keeruline ühe hoone n-ö ajajoont ja arengut hiljem ka uurida ning tuvastada.
Vähemoluline pole aspekt, et eskiisid, joonised, maketid, fotod – see kõik on looming ja väljendab tugevalt autoripositsiooni. Lisaks räägib see looming meile projekteerimiskultuuri või -vahendite muutumisest ning laiemalt nii ajastust kui ka tingimustest.
Kuidas muuseum otsustab, millise arhitekti «paberil» pärand peaks tulevastele põlvedele säilima?
Täna ei räägi me üldsegi enam ainult paberil pärandist, vaid sama oluline on rääkida digitaalsest pärandist. Juba mitu aastakümmet on toimunud projekteerimine digitaalses keskkonnas ning samamoodi tuleb mõtestada ja säilitada seda. Laiemalt on aga muuseumi kogumistegevuse ja valikute aluseks kogumispõhimõtted, teemad ja ajalised valikud ning nendest lähtuvalt saab ka otsustada, mis sobitub meie kogudesse ja mis mitte. Arhitektuurimuuseumi fookuses on professionaalne Eesti arhitektuur 20. sajandist tänapäevani. Alati mõjutavad valikuid ka pakutava materjali unikaalsus, seisukord ja ajakriitilisus – kas materjal säiliks samaväärselt ka muuseumisse toomata või mitte?
Tuled Arhitektuurimuuseumisse ehk endisesse riigimuuseumisse, nüüdsesse riigi asutatud sihtasutusse Eesti suurimast eramuuseumist Vabamust. Mida endisest ametist kaasa võtad? Mis on olnud uude ametisse asudes seni suuremad muutused, üllatused?
Arhitektuurimuuseum oli pärast ülikooli lõpetamist minu esimene töökoht ning nüüd siia tagasi tulles on justkui üks professionaalne kogemustering täis saanud. Vabamust sain viie aastaga väga hea kogemuse meeskonna ehitamisest, muuseumi tegevuste ja arengusuundade laiendamisest ning finantsmõtlemisest. Usun, et saan neid kõiki ka Arhitektuurimuuseumis rakendada. Ma usun tugevalt, et muuseumid on olemas inimeste jaoks: tahaksin tuua siia kogemuse erinevate kogukondade kaasamisest ning ühiste projektide läbiviimisest.
Kindlasti on olnud üks esimesi n-ö üllatusi muuseumi kitsas majanduslik olukord ning hoone tehniline seisukord – uuendamist ning kaasajastamist vajab siin päris palju ning selleks tuleb hakata leidma nutikaid lahendusi ja rahalisi võimalusi.
Millised on viimase aja kultuurielamused, mis on sind kõige enam kõnetanud?
Lähtuvalt oma valdkonnast käin palju muuseumides ja näitustel. Suvel on olnud võimalus liikuda palju mööda Eestit ning sattuda tõmbekeskustest kõrvale. Väga hea elamuse jättis Heimtali muuseum ja seal avatud pesunäitus. Või alles sel suvel uksed avanud mööblimuuseum Rakveres. Suurematest näitustest pakkus visuaalset ja vaimunaudingut Ladina-Ameerika kunsti näitus Kumus.
Olen üsna suur lugeja ning püüan end jõudumööda hoida kursis ka uuema eesti kirjandusega. Just lõpetatud Urmas Vadi romaan «Kuu teine pool» kõnetas oma inimlikkuse, detailse tunnetuse ja justkui lihtsalt, ent samal ajal nii täpselt edasi antud inimeseks olemise lootuse, lootusetuse, õnnestumiste ja ebaõnnestumiste kompotist.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)