:format(webp)/nginx/o/2024/09/10/16348733t1h3068.jpg)
Seeneleminek võib tasapisi alata kevadel, jätkuda suvel, kuid nagu teada, toimub intensiivne seente korjamine siiski sügisel. Pärast öist vihmasabinat on hommikupoolikul metsad täis värsket, vürtsikat koltunud lehtede aroomi, segatud iseloomuliku seenelõhnaga, kirjutab Eesti Loodusmuuseumi haridus- ja meediaspetsialist Katerina Pesotski.
Põlvest põlve antakse edasi teadmisi seentest ja igas peres on omad lemmikud, kellele eelistatakse rohkem tähelepanu pöörata. Puravik, kaseriisikas, männiriisikas, kuuseriisikas, kukeseen. Kuid söödavate seente hulgas on ka vähem tuntud kaunite kübaratega esindajaid ja nende maitseomadused võivad seenelisi mõnikord tõesti rõõmustada.
Meie Eesti Loodusmuuseumi külalised üllatuvad sageli, kui näevad näitusel, et söödavate liikide mitmekesisus on palju suurem, kui nad esialgu arvasid. Eestis kasvab ligikaudu 400 söödavat seeneliiki ja loomulikult satub seenekorvi vaid väike osa sellest liigirikkusest.
/nginx/o/2024/09/10/16348675t1hc1c6.jpg)
Vähemtuntud, kuid hea maitsega seente seas on kübarnarmikute perekonna seened. Neid on üsna lihtne ära tunda, kuid kuna nad pole väga populaarsed, jalutavad inimesed neist tihti mööda. Mõnes maailma keeles on selle seene nimi seotud siiliga. Kui vaadata neid ülevalt, võivad näiteks heleda timpnarmiku noored viljakehad sarnaneda kahvatu kukeseene ja tumeda timpnarmiku omad hariliku kukeseene viljakehadega. Kuid kui seen ümber keerata, tekib segadus. Selle asemel, et leida kukeseentele iseloomulikud voldid, on neil seentel narmad, mis näevad välja natuke nagu siiliokkad. See on nii iseloomulik tunnus, et kübarnarmikute perekonda kuuluvaid seeni on praktiliselt võimatu teistega segi ajada. Seetõttu tasub kübarnarmikute perekonna seentele tähelepanu pöörata, sest nad võivad väärikalt teie seenekorvi täiendada.
/nginx/o/2024/09/10/16348679t1h916c.jpg)
Kui timpnarmik sarnaneb kukeseenega ainult kübara värvuse poolest, siis kuld-kukeseenik võib mõnele inimesele tunduda hariliku kukeseene täpse koopiana. Kuld-kukeseenik on täiesti teisest perekonnast ja isegi teisest sugukonnast pärit seen. Kukeseenega ühendab teda vaid üks osa nimest «kukeseen», rahvasuus ongi ta teinekord tuntud nimega vale-kukeseen. Mõned inimesed kardavad, et kuld-kukeseenikud võivad olla väga mürgised, kuid õnneks see nii ei ole.
/nginx/o/2024/09/10/16348703t1h2892.jpg)
Eesti seente mitmekesisuses on teada nii söödavaid (värskelt või kupatatult) seeni kui ka tinglikult söödavaid, samuti mürgiseid ja surmavalt mürgiseid seeni. Õnneks ei kuulu kuld-kukeseenik kõige ohtlikumate surmavalt mürgiste seente hulka, kus on näiteks roheline kärbseseen ja valge kärbseseen. See kollakas kaksik ei kuulu ka lihtsalt mürgiste seente hulka, nagu näiteks punane kärbseseen. Kuld-kukeseenikud on tinglikult söödavad seened, mis tähendab, et nende söömine võib mõjuda erinevatele inimestele erinevalt. Pole vahet, kas seen on kuumtöödeldud või mitte, keetmine või soolvees leotamine ei mõjuta tinglikult söödavaid seeni. Ühele inimesele võib kuld-kukeseenikust valmistatud roog põhjustada seedetrakti häireid, samas kui teine inimene võib sama rooga süües nautida ja küsida lisa, ilma et oleks negatiivseid mõjusid.
/nginx/o/2024/09/10/16348683t1h0944.jpg)
Kui rääkida seentest, millel on iseloomulik välimus, kuid mis pole korjamiseks väga populaarsed, siis võiks mainida ka huvitavat liiki – must torbikseen. Minu arvates on see üks aromaatsemaid seeni. Rahvasuus tuntakse seda ka kui musta kukeseent. Kuigi ta ei ole hariliku kukeseenega perekonna tasemel suguluses, kuulub ta siiski samasse sugukonda. See seen meenutab kujult koonust või sarve, millest tuleneb ka selle nimi erinevates keeltes. Näiteks Saksamaal võib tema nimi üllatada – nii ilusat seent nimetatakse «surnute trompetiks». Samas ingliskeelne nimi on üsna meeldiv – «küllusesarv». Kui leiate metsast sellised tumehallid «torbikud» või «sarved», on hea mõte need kuivatada, sest minu arvates on neist seentest valmistatud supi lõhn intensiivsem kui kukeseentest valmistatud supi lõhn.
/nginx/o/2024/09/10/16348685t1hfd56.jpg)
Kui seenelkäik ei läinud oodatud viisil ja seened, mida te otsisite, ei paistnud silma või oli kiirem seeneline juba metsarajad läbi käinud, siis ei tasu meelt heita, vaid vaadata ringi. Võib-olla on maapinnal peidus tipnarmikud või vilksatavad lehtede vahel musta torbikseene sarvikud. Vähemtuntud seened võivad olla üsna maitsvad ja kergesti äratuntavad, tuleb vaid nende kohta rohkem teada saada.
Tasub meeles pidada, et kui seene liigi puhul on vähimgi kahtlus, ei tohi seda teiste söödavate seentega ühisesse korvi panna, vaid tuleb koos tervikliku jalaga mullast ettevaatlikult välja võtta ja värskelt (vanad viljakehadel ei säili liigitunnuseid) tuua meie Eesti Loodusmuuseumisse seenenäitusele määramiseks.
Näitus toimub sel aastal 12. septembrist kuni 22. septembrini meie muuseumi hubases hoovis, kus saab näha suurt hulka seeni. See on hea võimalus värskendada oma teadmisi mükoloogiast ja vaadata erinevate liikide tunnuseid. Pole olemas universaalseid tunnuseid, mille abil saaks mürgiseid seeni söödavatest eristada. Nii-öelda ussitatus ei ole selline tunnus – mis kõlbab ussile, ei pruugi kõlvata inimesele. Näitusel on võimalik näha ka vähemtuntud, kuid söödavaid seeni, mille tunnused on nii ilmsed, et neid on lihtne tuvastada. Tänu sellele on suurem tõenäosus, et metsast naastes on teie seenekorv alati täis.
/nginx/o/2022/03/14/14425773t1h7883.png)