/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/03/10/16706969t1hfc4d.jpg)
Ühel hommikul, nautides tassi kohvi, mõistis Monique van Tulder, et ta peab oma elu radikaalselt muutma. Naine otsustas võtta «täiskasvanute vaheaasta» – ja see päästis tema suhte ja vaimse tervis.
Olles 54-aastane, kahe täiskasvanud poja ema ja abielunaine, oli ta aastakümneid keskendunud teiste vajadustele, kuid oli unustanud, mis teda ennast õnnelikuks teeb. Puhkus pere suvekodus andis talle aga uue vaatenurga.
«Ärkasin esimest korda üle pika aja rahulikult ja välja puhanuna. Äkki kadus peast kogu väsimus ja ma tundsin vabadust,» meenutab Monique Coverile. «Istusin kohvitass peos ja järsku lõi mul pähe näriv mõte – millal ma viimati tegin midagi enda jaoks, selle asemel et lihtsalt teisi toetada?»
Vaadates peeglisse, tundis ta vaevu ära väsinud ja veidi loiu naise, kes talle vastu vaatas. Ta ei tahtnud midagi muud, kui voodis lebada ja maailmast peitu pugeda. Kuid siis mõistis ta, et tema abikaasa Michael oli oma eluga rahul, tema lapsed olid täiskasvanuks saanud – ja lõpuks ometi sai ta hakata iseenda jaoks otsuseid tegema.
/nginx/o/2025/03/10/16706974t1h653b.jpg)
«Ma lihtsalt ei tulnud enam koju tagasi...»
Selle asemel et naasta Sydneysse, tegi Monique julge otsuse – ta jäi Queenslandis asuvasse puhkepaika ning võttis ette aktsiooni, mida kutsub täiskasvanute vaheaastaks. Ta saatis Michaelile sõnumi, et temaga on kõik korras, aga ta ei tule niipea koju tagasi.
«Ma olin kurnatud, stressis ja mul polnud enam jõudu kõiki asju enda kanda võtta,» selgitab ta.
Michael vastas lühidalt «ok», kuid helistas kohe Monique'i emale, et küsida, kas naisega on kõik hästi. Monique'i ema soovitas talle lihtsalt aega anda ning lubas vajadusel Michaelile köögis toimetamise selgeks õpetada.
Kuigi paar oli koos olnud alates 2000. aastast, ei olnud nende abielu kunagi kriisis olnud. Nad ei tülitsenud ega kavatsenud lahutada, kuid nende nägemus keskikka jõudmisest oli väga erinev.
«Ma arvan, et Michael kartis alguses, et tuleb kulukas lahutus. Kuid kui ta mõistis, et ma ei otsi rohelisemat muru, vaid lihtsalt natuke ruumi, siis ta rahunes. Ta hakkas rohkem iseenda elu elama, hoides samal ajal silma peal ka poistel,» räägib Monique.
/nginx/o/2025/03/10/16706976t1h4c69.jpg)
Reisimine, vabadus ja muudatused kodus
Monique nautis oma vabadust täiel rinnal. Ta reisis ja sulistas Horvaatia vetes, vestles võõrastega Veneetsias, mediteeris Austrias ja matkas Prantsuse Alpides. Pärast koju naasmist otsustas ta teha püsivaid muudatusi.
«Mu mees oli alati kehv magaja ja lõpuks olin mina ka. Meie linnamaja ei võimaldanud eraldi magamistube, nii et lahenduseks vahetasime oma abieluvoodi kahe suure üheinimesevoodi vastu. See oli väike, aga elumuutev otsus,» räägib ta.
Samuti hakkas ta vähem süüa tegema, eelistades selle asemel minna joogatundi. Ta panustab rohkem aega sõbrannadega kohtumistele ning reisib võimalikult tihti üksi.
/nginx/o/2025/03/10/16706980t1h6844.jpg)
Kuus kuud aastast lahus – kas see on abielu päästja?
Täna veedab Monique umbes poole aastast Queenslandis, kus ta kirjutab, loeb ja töötab ning teeb vähem koduseid töid. Michael külastab teda aeg-ajalt ning toob mõnikord ka lapsed kaasa. Samal ajal reisib Monique üksinda, Michael aga veedab aega golfireisidel sõpradega. Paar puhkab koos vaid paar korda aastas, mis nende arvates on just paras tasakaal.
«See toimib, sest ma olen oma piirides kindel. Mu aeg kuulub nüüd mulle. Kui poistel on eksamid, püüan olla kodus, et neile süüa teha ja neid toetada. Samuti tuleksin kohe tagasi, kui mu ema või Michael vajaks tervise tõttu abi,» selgitab ta.
Monique rõhutab, et see ei ole põgenemine kohustuste ega pere eest, vaid hoopis teadlik otsus elada õnnelikumalt ja tasakaalukamalt. «Parimad suhted võimaldavad piisavalt hingamisruumi. See on usaldus, lugupidamine ja teineteise toetamine. Mina olen õnnelikum ja see tähendab, et ka Michael on õnnelikum,» ütleb ta.