/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/03/25/16736258t1h32ab.jpg)
Joe ja Emma Smithson elasid oma kodumaal Ühendkuningriigis täiesti tavalist elu: mõlemal oli täiskohaga töö, maksta tuli üle mõistuse suuri arveid ja kuklas näris unistus teistsugusest elust. Erinevalt paljudest teistest otsustasid nad midagi ette võtta ja elukorraldust drastiliselt muuta.
Joe (33), Emma (34) ja nende 12-aastane tütar Tilly müüsid maha pea kogu oma maise vara ning asusid teele, igaühel näpus vaid üks kohver. Nende eesmärk oli lihtne – leida koht, mida kutsuda oma koduks ning mis pakuks nende eelmisest kodust paremat elukvaliteeti.
«Olime elust Ühendkuningriigis tõsiselt tüdinud,» tunnistab Joe. «Müüsime maha kõik: maja, autod ja isegi enamiku mu ratastest. Lahkusime töölt, võtsime tütre koolist ära ja lendasime lihtsalt minema.»
/nginx/o/2025/03/25/16736259t1hb096.jpg)
Pärit Põhja-Yorkshire'ist, ei otsinud Smithsonid pelgalt puhkust, vaid põgenesid järjest süveneva rahulolematuse eest. Emma töötas varem tegevusterapeudina ning hiljem kohaliku omavalitsuse heaks. Joe oli mehaanikainsener loomatoidutehases.
«See oli mitme asja koosmõju,» selgitab Emma Coverile. «Maksud, elukallidus, kokku kukkuv tervishoiusüsteem, lagunev haridussüsteem ja täielik vabaduse puudumine. Meil oli lihtsalt kõrini.»
Joe andis lahkumisavalduse sisse 2024. aasta oktoobris – see oli talle ühtaegu hirmutav ja vabastav. «See oli närvesööv – loobuda kindlast tööst ilma igasuguse tagavaraplaanita. Aga nagu mu naine alati ütleb: küll kõik laabub,» meenutab ta.
Pärast maja müüki hakkas noorpere oma otsuses kahtlema. «Ühel hetkel olin vaimustuses. Järgmisel hetkel tuli paanika – mis siis, kui raha saab otsa? Ma tahan mägirattaga sõita, kalastada, surfata, ronida ja kärestikel seilata – KÕIKI neid lõbusaid asju! Aga majutuse hindasid vaadates sai selgeks, et raha saab kiiresti otsa,» räägib pereisa.
/nginx/o/2025/03/25/16736261t1h5e3c.jpg)
Neil ei olnud enam püsivat sissetulekut ning Joe mured raha pärast kasvasid. «Emma ütleb alati, et kulutame ära, mis sellest ikka. Aga mina vaatan iga broneeringu järel – jälle tükk säästudest läinud.»
Hoolimata kõhklustest ei olnud neil tagasiteed – nad olid aastaid teinud rasket tööd, tundes end lõksus ja vaadates, kuidas elu lihtsalt mööda läheb.
«Alates 16. eluaastast olen ainult rassinud,» meenutab Joe. «Mu käed on läbi – ühel sõrmel on imelik muhk, ilmselt artriit. Ma lihtsalt mõtlesin, et ma ei saa enam nii edasi elada. Kui mitte nüüd, siis millal,» meenutab Joe.
Viimane tõuge vanast elust loobuda tuli pere eelarvet üle vaadates. «Meie kodulaen oli 1000 naela kuus ja tõusmas 1200 peale,» ütleb Emma. «Kohalik maks oli 170 naela – mille eest? Teed olid lagunenud, kuritegevus kontrolli alt väljas ja midagi vastu ka ei saanud.»
«Gaas ja elekter? 160 naela kuus,» lisab Joe. «Ja meil olid veel head tingimused – tuttavad maksid üle 300 naela.»
Toidu- ja kütusekulud võtsid oma osa. «Toit ja kütus olid 1200 naela kuus,» ütleb Emma. Neil oli kolm autot – Joe oma, Emma oma ja matkaauto. Kõik need tahtsid kütust, kindlustust, hooldust ja teisi igakuiseid väljaminekuid.
«Kõik kokku oli ligi 3000 naela kuus,» nendib Emma. «Ainult selleks, et olla stressis, lõputult tööd rügada ja arveid maksta.»
/nginx/o/2025/03/25/16736263t1h25b0.jpg)
Esimeseks sihtkohaks valiti Mehhiko. «Esimene nädal Mehhikos oli pöörane. Kõik kujutavad ette päikest ja sinist taevast, aga kohale jõudes hakkas vihma kallama – ja see ei lõppenudki!» naerab Emma. «Võtsime inglise ilma kaasa,» lisab Joe muiates.
Cancuni saabudes sattus pere otse kaosesse. Lennult maha tulles ootasid neid üleujutused ja esimene taksosõit tekitas ärevust, sest Ühendkuningriigis olid nad kuulnud hoiatavaid lugusid. Kui nad lõpuks oma majutuskohta jõudsid, selgus, et toas polnud konditsioneerigi.
Kuid vaatamata viperustele oli elu võõrsil palju odavam ja vabama hingamisega. «Pole nõmedaid makse ega energiaarveid. Duši alla võid minna millal tahad – tõeline luksus.»
«Inimesed ütlevad, et me oleme hullud,» ütleb Emma. «Aga kulutame sama palju kui Inglismaal, ainult et nüüd on meil vabadus.»
Pere aastaseks eelarveks on seatud 40 000 naela ning nad usuvad, et saavad sellega hakkama. «Ja kui ei saa, siis meil on maja müügist puhver olemas,» ütleb Joe. «Aga ausalt – ma ei näe, et me tagasi koliksime.»
Tütar Tilly koolist äravõtmine oli lihtsam, kui nad arvasid. «Ta oli just alustanud 7. klassi, kui me otsustasime lahkuda. Nüüd õpetame teda ise – keeleoskus, rahaasjad, reisimine, kultuur, seiklus – see on parim haridus,» ütleb Emma.
«Kui ma kooli helistasin ja ütlesin, et võtame ta kaasa maailma avastama, vastati: «Ma ei süüdista teid. Tuleks isegi, kui saaks.»»
Smithsonide rännakut saab jälgida YouTube'is, TikTokis ja Instagramis.