/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/10/16911492t1hff88.jpg)
Laupäeval kogunesid sajad inimesed Minneapolise rohelises Lake of the Islesi piirkonnas, et osaleda kolmandat korda ebatavalisel, ent südantsoojendaval kogukonnarituaalil – hiiglasliku pliiatsi teritamisel.
Umbes kuue meetri kõrgune skulptuur, mis seisab John ja Amy Higginsi koduaias, on vormitud võimsast tammest, mille murdis tormituul juba mõni aasta tagasi. Kui naabruskond kadunud puud pisarais leinas, nägid Higginsid selles mitte ainult kaotust, vaid võimalust anda puule uus elu.
Miks pliiats?
Higginsi pere soovis oma puust luua midagi äratuntavat, kuid mitte klišeelikku. «Me ei tahtnud teha järjekordset karu, keda mootorsaega metsamajakeste ette voolitakse,» selgitas Amy Higgins. «Pliiatsit näeb aga igaüks – koolis, tööl, kunstis. See on sümbol, mis on inimestele lihtsasti mõistetav ja universaalne.»
/nginx/o/2025/06/10/16911495t1h9861.jpg)
Skulptuur valmis koostöös puukunstnik Curtis Ingvoldstadiga, kes vormis tormist allesjäänud tüve ümber klassikaliseks Trusty nr 2 pliiatsi hiiglaslikuks koopiaks.
Tänaseks on igakevadisest pliiatsiteritamisest kujunenud pidulik kogukonnafestival, kus mängitakse muusikat ja kantakse kostüüme (pliiatsid ja kustukummid on eriti populaarsed), vahendab AP.
John Higgins räägib tseremooniast kui uue alguse sümbolist: «Me räägime loo nürist otsast ja sellest, kuidas see taas teravaks saab. See tähendab uut algust – uue armastuskirja, tänuavalduse, matemaatikaülesande või nimekirja kirjutamist. Inimesed tunnevad, et saavad ise oma elu «teritada» – ja see kõnetab neid.»
/nginx/o/2025/06/10/16911496t1hafad.jpg)
Pliiats, mis lüheneb iga aastaga
Pliiatsi tipp hoitakse teravana tänu spetsiaalsele, käsitööna valmistatud hiiglaslikule teritajale. Ent nagu iga tõeline pliiats, muutub ka see igal aastal lühemaks – seni on maha võetud 8 kuni 25 sentimeetrit aastas.
«Me teame, et ühel päeval jääb sellest vaid jupike alles – ja see ongi osa selle võlust,» ütleb kunstnik Ingvoldstad. «Nagu iga rituaali puhul, tuleb midagi ohverdada. Me anname tükikese pliiatsist publikule – tänutäheks kõige selle eest, mida nad on aastaga loonud ja läbi elanud.»
«Igaüks võib seda tõlgendada nii, nagu ise soovib,» lisab Ingvoldstad.
«Kas see tekitab rõõmu, mõtteainet või isegi küsimärke – oluline on, et see liigutab. Ja kui see ühendab inimesi, siis see täidabki oma eesmärgi.»