/nginx/o/2012/10/04/1356332t1h5d48.jpg)
Mõne veinimaja veinimeister näeb välja sama lihvitud kui tema kätetöö.
Vein kui rätsepatöö
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valpolicella veinikonsortsiumi Tallinna esitluse silmatorkavalt tagasihoidlikem külaline oli üleni mustas vöötlipsustatud lüheldane itaallane, kes paistis olevat teoinimene – palju ei rääkinud, valas soovijaile sobiva annuse ja jälgis huviga maitsjate näoilmeid.
Ta nägi nii neetult soliidne välja, et kohe alguses sai tema veine proovitud … ja uuesti enne lahkumist. Sest vähemalt minu jaoks oli Valentina Cubi veinimeister Albano Vason päeva peaesineja mitte üksnes laitmatult istuva ülikonna, vaid ka elegantsete ja struktuursete veinide tõttu, mis valitseva ameerikaliku «kõike maksimaalselt täie rauaga»-mentaliteedi taustal mõjusid üsna ootamatult.
Pärast tormi
Veneto (ja vist ka kogu Itaalia) kuulsaim vein amarone on praegu kõva peavooluvein. Üks tänapäevase amarone üks loojaid ja selle eestkõneleja Sandro «Mister Amarone» Boscaini tunnistas meie kohtumisel: «Asi läks käest ära 2002. aastal, mil äikesetorm peksis segi suurema osa mägedes asuvatest istandustest.
Ühtäkki taipasid viinamarju kuivatada ka need tasandikel asuvad kooperatiivid ja tööstused, kes olid seni teinud ainult lihtsat valpolicella’t. Kui alla keskmise kvaliteediga brunello’t toodab 20% ja barolo’t 25% veinimaju, siis istandused, kus varem ei ole amarone’t tehtud, annavad praegu üle 50% selle kogutoodangust!»
Nii peakski tema meelest olema ettevaatlik just kahtlaselt odavate amarone’dega. Selle veini valmistamine on töömahukas, aega, oskusi ja väga suurt tähelepanu nõudev. Kui odava hinna nimel on tehnoloogilisel poolel järele antud ja sellele lisandub veel teisejärguline pinnas, siis jäävadki supermarketist leidmata amarone hing, tasakaal ja elegants.
Cubi juures
Valentina Cubi alustas enne tähelepanuväärset ja paljude elu muutnud äikesetormi. Tema ja abikaasa Giancarlo 1969. aastal loodud firma kasvatas viinamarju kolmkümmend aastat teistele veinitootjatele, kuni sai selgeks, et ühel päeval peavad pudelid kandma ka nende enda nimega etikette. 2000. aastal alanud tootmishoonete renoveerimine andis võimaluse 2003. aastal juba oma veine müüa.
Fumane ja San Pietro liivakivikaljude nõlvad annavad marjadele kõik vajaliku, ja nii nagu aastad pole vennad, on ka Cubi veinide aastakäigud erinevad: kui nende amarone lõhnab 2004. aastal mandli-kirsilikööriselt, on maitselt ploomine ning toob meelde kakaos veeretatud trühvlikommid, siis 2006 meenutab jõhvikatega maasikanapsi ning 2007 on pargiselt vürtsine, olles justkui unustanud eelmiste aastakäikude pehmuse.
Cubi pisikeses ja tagasihoidlikus veinimajas on enamasti vaikne. Pika ajalooga riigile kohaselt on siin maale, vana mööblit, perereliikviaid ning mõned vanad tinutatud grappanõud, kääksuvad trepid ja jahedus, mis Veneto palava päikese all tundub luksusena. Erksa kõrvaga külaline ilmselt kuuleks, kuidas maja taga kasvavad Corvina viinamarjad. Ja kuskil eemal ka Corvinone, Rondinella, Molinara, Negrara ja Croatina...
Sealsamas maja taga algav istandus on moodsa aja märgina öko-. Või bio-, kuidas teile rohkem meeldib. Ning loomulikult korjatakse kõik marjad käsitsi.
«Pole kahtlust, et loodushoidlik majandamine teeb veinile head, ja kuufaaside jälgimisel on ka kindlasti oma mõte,» arvas müügijuht Silvia meie visiidil marjapõõsaste vahele. Aga ta ei varjanud ka muiet: «Need piirid, kus bio- läheb totruseks, on muidugi ähmased. Eks ma olen näinud siin-seal naabruses kõike – viiruki põletamisest istikutele laulmise ja kellukeste helistamiseni välja.»
Cubi veinidest õhkub pigem praktilist täpsust ja head stiili. Nii nagu tema amarone on mõne aastaga kohalike tippude sekka jõudnud, on ka maja lihtsamates veinides tunda peent käsitööd. Nii polegi imestada, et mõne veinimaja veinimeister näeb välja sama lihvitud kui tema kätetöö. Ta lihtsalt ei oska teisiti.
Tasub proovida
Valentina Cubi elegantset valpolicella-rida võimaldavad huvilistele Reserva (Tartu), Finewine ja Veinipööning (Tallinn) ning Punase Torni veinibaar (Pärnu).
Ökoveinide kategooriasse kuuluv Iperico Valpolicella DOC 2010 (13%, 15 eurot) panustab erksale värskusele. Aroomis täiendavad marjasust rohelised noodid, rohepipar ja ürdid. Mahlaselt happene ning heas tasakaalus maitse üllatab komplektiga enamasti hõõgveinile omastest vürtsidest: magus kaneel, nelk, vürtspipar. Kõrvale kamaluga kirsse, jõhvikaid ja pohli.
Üldmulje on äärmiselt reibas ning pehme taniiniga järelmaitse oluliselt pikem kui liht-valpolicellalt tavaliselt ootaks. Ma ei kujuta ette itaalia pasta- või liharoogasid, mille juurde see ei sobiks.
Aromaatne Arusnatico Valpolicella Classico Superiore Ripasso DOC 2005 (14%, 25 eurot) lööb eriliselt särama pärast veinikarahvinis veedetud tunnikest ning rõõmustab šokolaadiglasuuris kirssidega.
Hea happe ja tanniiniga, laagerdunud ning küps nahkse ja kompotimarjase maitsega vein mängib jooja närvidel: kui kaua peab too vastu, enne kui uue sõõmu võtab? See on ripasso, mida kuidagi «vaese mehe amarone’ks» nimetada ei saa: ühtaegu toidusõber, on ta ka suurepärane kohtingupartner ning ilmselgelt elab oma, amarone’st sõltumatu elu.
Maja tippvein Amarone della Valpolicella Classico DOC Morar 2006 (15,5%, 40 eurot) on oma viimaste aastate degustatsioonimedalid auga ära teeninud. Võimas ja jõuline kirss mängib maitses kokku tubaka, pigi ja tumeda šokolaadiga ning pikki nauditavaid minuteid pakkuv järelmaitse on vanilliselt pikk ja pehme.
Tagasihoidlikku ning oskuslikku tammevaadikasutust kroonib mahlane ja hästi tasakaalustatud amarone. Sisetunne ütleb, et selle peaaegu täiusliku veini täit ilu kogeme veel 6-8 aastat.