Tsunftijänese looja ning vanamööbli restaureerimise entusiast Mati Raal üllitas hiljuti rohke pildimaterjaliga illustreeritud teose «Kadunud hiilgus. Eesti mõisainterjööride lugu», mis annab lugejale hea ülevaate sellest, kuidas elu mõisas endistel aegadel välja nägi.
Kuidas elati Eesti mõisates?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mõisate interjööride raamatu mõte on peas idanenud juba pikka aega. Esimene tõsisem katsetus selles vallas mõtteid korrastada ja visuaalselt neid väljendada oli siis, kui autoril EKA (toonane ERKI) ruumikujunduse eriala diplomitööna valmis projekt Kolga mõisa peasaali ja kõrvalruumide sisustamisest stiilse mööbliga,» meenutab Raal. «Kui 1970-ndate aastatel lõpul algas uus nn. mõisate renessanss, siis oli Leila Pärtelpoeg see õppejõud, kes julgustas mõisate teemaga tegelema ja loengutes andis ka esimesed teadmised mööbli ajaloost. Omapoolne huvi oli olemas, sest samaaegselt sai tegeletud igapäevaselt vanamööbli restaureerimisega alguses Kunstimuuseumi juures, hiljem ennistuskojas «Kanut».
/nginx/o/2016/03/05/5124655t1hd5c2.jpg)
Antud raamatu juures oli Raalil enda sõnul huvi kindlaks teha erinevate esemete arv ühes keskmises mõisa peahoones. «See tähendas teada saada kui palju mööblit oli ühes majas, palju kunsti seintel, vaipu, valgusteid, lauahõbedat, toidunõusid ja muud kraami. Arhiivimaterjalid on mõisate varade ja sisustuse kohta katkendlikud aga siiski on säilinud mõned varaloendid. Palju abi oli nendest loenditest , mis esitati sõjakahjude korral, sest siis on nimekirjad tavaliselt tubade kaupa ja esemeid on kirjeldatud,» kirjeldab Raal.
/nginx/o/2016/03/05/5124653t1hfbab.jpg)
«Kui rääkida keskmisest Eesti mõisa peahoonest, siis selles oli 20 -24 toas kokku umbes 250 mööblieset, kollektsioon esivanemate portreesid, looduspilte ja graafikat, 20-30 vaipa, iga toa kohta vähemalt üks laelühter ja mitmeid lauakandelaabreid ja küünlajalgu, muud pudi-padi, toidunõusid umbes 500,» kirjutab ta.
«Tuleb arvestada, et tolle aja serviisid oli tihti mõeldud suuremale seltskonnale ja üksikesemete arv selles võis olla kaugelt üle saja. Sama oli ka lauahõbedaga, kus lisaks erineva otstarbega nugadele- kahvlitele, olid kapid täis suguvõsa monogrammidega hõbedast kanne ja karahvine,» loetleb ta. «Märkimata ei saa siinjuures jätta ka üsna tavapärast relvakogu ja raamatukogu. Ilmselt ei ole see liialdus kui väita, et kokku oli ühes mõisahoones umbes 2000 eset, mis tänapäeva mõistes moodustasid kultuuriväärtusliku kogu. Kui nüüd kõik see läbi korrutada mõisate üldarvuga , milleks kokkuleppeliselt võtame 1000, siis saame teada, kui palju oli 20. sajandi alguses Eestimaal seda mõisate vara mis siin erinevatel põhjustel hukka sai, maalt välja viidi või mille saatuse kohta puuduvad siiani andmed. Kahju tundega võib väita, et muuseumides ja erakogudes on talletatud ainult väga väike osa sellest kunagisest hiilgusest,» seisab raamatus.
/nginx/o/2016/03/05/5124659t1hdff1.jpg)
Rohkete fotode soovib Raal oma sõnul sõnul näidata, kui luksuslikud , kunsti - ja kultuuriväärtusi täis olid mõisahooned «Raamatu peatükid annavad arhiividokumentidele ja kirjandusele toetudes ülevaate koos illustreeriva pildimaterjaliga vastuse küsimusele, miks need fotodel olevad interjöörid on tänaseks kadunud ja kuidas see sai võimalikuks napilt 40 aasta jooksul.»