Sisekujundaja Katariina Kalda tutvustab sisustussalongi Muster blogis salongi omaniku Külli Tuisu suvekodu Muhu saarel. Sulnis pelgupaik argirutust on saanud vääriliselt kauni nime: Villa Hortensia.
Muhu saare süles uneleb Villa Hortensia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Villa Hortensia, see on igati õigustatud nimi – eriti hilissuvel, kui hortensiapuhmad ujutavad üle juba trepiesise. See on kõige imelisem kasvamise, päikeses kümblemise ja pikutamise koht, mis oli oma uue pererahva saabudes peaaegu kogu oma ilu ja väärikuse kaotanud. Aga sellest polnud lugu, sest visioon oli ilmselt Sisustussalong Mustri omaniku Külli peas olemas veel enne, kui ta läbi nõgesevõsa üldse majani jõudis.
Hoonele puhutakse elu uuesti sisse igal kevadel, kui ilmad juba soojemaks minema hakkavad. See on nagu talveaed oma klaas- ja peegelpindadega ning plaaditud põrandaga, osaliselt avatud ja osaliselt klaasitud katusega. Päikesevalgus heidab erilisi varje läbi viinapuuokste ja sarikanukkide. Avatuna kolme ilmakaarde laiade klaasitud kahepoolsete ustega, on see üks osa aiast, kuid siiski piisavalt varjuline paik üksiolemiseks.
Ruumi ühes servas on magamisala ja istumisala. Magamiseks on mustast metallist raudvoodi ja seda pehmendab ning ühtlasi kaitseb öiste putukate eest magajat baldahhiinkardin. Voodikate, kardin ning õrnades toonides padjad loovad täiusliku pesa unelemiseks. Pärastlõunasel tunnil väätide vahelt taeva poole silmi kissitades on selge, et metsikud mõtted on need kõige lahedamad!
Ruumi on sisustatud väikeste, kuid oluliste detailidega, mida esialgu ehk väga ei märkagi. Mõned küünlajalad või kiviskulptuurid, mõjuvad siin nii imeliselt ja täiuslikuna. Tasub selliseid pisiasju märgata ka juba poeriiulitel!
Teises servas kasvatab Külli klaasiga eraldatud alal tomateid. Lisaks tomatitele ripuvad kivimüürist kramplikult kinni hoides viinamarjaväädid, mis kannavad sel aastal kobarate viisi marju – ju neile meeldib siis seal kuumuses peesitada.
Kivimüüre ning valitsevat rohelust ning õiteilu peegeldavad seintel olevad peeglid, mis muudavad toa dimensioonid vaevuaimatavaks – kus lõpeb üks ja algab teine vaade, mis peegeldab mida või kus algab õu. Päike tekitab eriti lahedad varjudemängud erinevatel pindadel ja värvidel.
Ühest laiast uksest läbi astudes leiad end lehvivate valgete kardinate vahelt merepoolselt terrassilt. Jällegi tegelikult nii lihtsate vahenditega on muudetud olemine ja emotsioon nii eriliseks. Punutud korvmööbel, kardinad, lai peegel seinal muudavad terrassi talveaia pikenduseks, kui olemine sees liialt palavaks muutub või lihtsalt tunned, et tahad mere äärest tulles tuule eest varju. Siin on imeline just näha, kuidas iga detail peegeldab selle majapidamise kujundajat – teatud rustikaalsus ja metsikus, kuid ometi mingi nõiduslik ja meeletult naiselik puudutus seal juures. Kõik kombineerituna kasvabki koduks, kuhu saabumist kõik, olgu pere või külalised nii väga alati ootavad.