Päikeseline ilm meelitas laupäeval Seidlasse Eesti suurimale, Kila-Kola vanavara- ja antiigilaadale üle 3000 inimese. Laada korraldaja, Tsunftijänese juht Mati Raal rääkis Postimehe koduportaalile nii laadapäevast kui ka vanakraami korrastamisest.
Oluline viga, mida väärtusliku vana mööbliga kunagi teha ei tohiks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Autoderivid oli laadaplatsi juures hõivanud iga viimase kui koha ning alates juba kella 6-7 hommikul vooris ostjaid aina juurde. Raali sõnul ei saa viimastel aastatel aina mahukamaks kasvanud ürituse tõttu küll väga pikalt ööund nautida, sest Eesti suurimat vanavaralaata korraldavad nad oma perega, lisaks on vabatahtlikena abis mõned sõbrad ja sugulased.
/nginx/o/2016/07/02/5566703t1h7d86.jpg)
Müüjaid mahutas nii mõisa esi- kui ka tagaõu, põhiliselt pakuti väiksemat kraami kodu sisustamiseks - nõusid, tekstiile, silte, küünlajalgu jms.
/nginx/o/2016/07/02/5566657t1hda14.jpg)
«Portselan läheb hästi kaubaks, aga näete, just üks inimene lahkus vanaaegse maamõõduriistaga. Ei teagi, mida ta sellega teha plaanib, äkki meisterdab lambi? Siin ostetakse kaupa seinast-seina,» rääkis ta.
/nginx/o/2016/07/02/5566707t1hff1b.jpg)
Huviline võis aga leida ka restaureerimist vajavaid ehitusmaterjale, samuti väikemööblit, ka kõikvõimalikud retrohõngulised sildid olid minev kaup. Daamide pilke püüdsid kaunid vintage-kleidid, ehted ja muud aksessuaarid, lapsed tühjendasid vanemate rahakotte mänguasjaostudega.
Raali sõnul on ta Seidlas kohanud ka tõeliselt väärtuslikku antiiki. «Aga viimastel aastatel pole lihtsalt aega vaadata, mis siin täpselt on,» rääkis Raal. Tõeliselt väärtuslikku Eestiga seotud antiiki leidub Eestis tema sõnul üldse kaunis vähe - omaaegsetest kaunitest interjööridest, ka sellest, kuhu kadusid väärtuslikud mööblitükid, kirjutab Raal põhjalikult oma hiljuti avaldatud raamatus «Kadunud hiilgus. Eesti mõisainterjööride lugu».
Kuid eestimaaalaste kodusid vaadates võiks vist ka nentida, et oleme Lutheri usku: Alexander Martin Lutheri järgi nime saanud mööblivabriku toodang on samuti otsitud ja palju eksponeeritud. «Lutheri mööbel läks eriti popiks pärast temaatilist suurt näitust, nii et originaal-Lutherit on raske leida,». Niisamuti andis tema sõnul näitus hoo sisse Lorupi tehase toodangule. «Küsitakse ikka: kas teil Lorupit on?,» räägib Raal.
Kel aga kindel soov tuua koju väärtuslikku vanamööblit, see peaks üht viga küll kindlasti vältima. «Suurim viga, mille inimene teha võib, on see, kui tõeliselt ilus ja väärtuslik puidust käsitöö värvitakse üle. Mööbli restaureerimisel moodustab 80% meie tööst just naturaalpuidust esemete värvist puhastamine,» selgitas ta. Nii soovitab Raal kaunis vanamööbel rahule jätta. «Las ta olla veidi kulunud ja väsinud! Muidugi, konstruktsioon peab olema terve, aga pese mööblitükk puhtaks ja vahata ära, mida rohkemat pole tarviski.»