Eestis toodetakse väga eriskummalisi lambanahku

Kasukate esimesed omanikud Lenna Kuurmaa ja Mirtel Pohlaga. Foto: Rene Türk

Kes kunagi lambanahaga kokku puutunud, see teab, kui mõnusa sisustuselemendiga tegu on. Paraku on sel nahal alati vägivalla maik juures, sest naha tootmiseks peab lammas surema. Või kas ikka peab?

Ühes Põlvamaa talus valmivad juba mõnda aega sedasorti nahad, mis lammastele hinge sisse jätavad. «Nahk» näeb välja nagu ikka, kuid seda vaid pealtpoolt. Alumisel küljel puudub nahakiht, selle asemel on seal paks vilt, mis on väga vastupidav ja meenutab visuaalselt pisut ehtsat nahka. 

Nahkasid valmistav muusik ja kirjanik Roy Strider on tänaseks tootnud umbes 30 vägivallatut nahka. Kes asja vastu huvi tunneb, see peaks kiirustama, sest kogus on kogu aeg piiratud. «Minu lammaste hulk on piiratud. Neid (nahku - toim.) on üsna raske, ajamahukas valmistada ning peamine aeg läheb villa puhastamisele,» räägib Roy. Puhastamine on käsitöö, lambavillakutesse koguneb heinapepresid ning igasugust muud prahti ja see tuleb käsitsi välja noppida enne müügikõlbulikuks saamist. Partii valmib kevadel ja kui need müüdud, tuleb oodata järgmist kevadet,» räägib Roy.

Vägivallatu lambanahk interjööris. Foto: Rene Türk

See on muidugi tore, et ühtki lammast sellise naha saamiseks tapetud ei ole, aga mis võiks veel veenda inimest just selle toote kasuks otsustama? «Neid saab rahumeeli pesumasinas villapesuprogrammiga pesta ning kuna maalambal on kahekihiline vill (talvevill ja pealisvill), siis on nahad kohevad ja ka palju suuremad, kui enamik poes müüdavaid tapetud lammaste nahku,» avaldab tegija kaks vaieldamatult olulist plussi.

Roy sõnul on iga nahk erinev ja kordumatu ning ostja saab kaasa foto kasuka eelmisest omanikust ehk siis konkreetsest lambast, kelle seljast vill on tulnud.

Rohkem infot leiab Mustamõisa toodangu leheküljelt.