/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2017/09/07/7074305t1h4921.jpg)
Veel mõni aasta tagasi tundus see seadeldis iga kodu puhul iseenesestmõistetavana, nüüd aga ei taha uued koduomanikud sellest enam midagi kuulda. Millega tegu?
Üks iseenesestmõistetavana tundunud ese on meie kodudest kadumas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie kodudest, selgub, on kadumas uksekell! Ja tõesti, kui järele mõelda – millal oli viimane kord, mil sul kellelegi külla minnes uksekella helistada tuli?
Sellest fenomenist võttis kirjutada isegi Wall Street Journal – artiklis öeldi, et seadeldise väljasuretamise taga on eelkõige noored, kes annavad saabumisest märku pigem nutiseadme kui uksekella abil. Artiklist selgub, et noored peavad uksekella helinat suisa hirmuäratavaks, seevastu telefoni abil endast märku andmist loetakse oluliselt leebemaks ja inimsõbralikumaks.
Teemat on lahanud ka Apartment Therapy: nende toimetaja Tara Bellucci nõustub, et uksekella helin on ehmatav. Seda isegi siis, kui tead, et keegi on külla tulemas – ikkagi tabab see kuidagi ootamatult.
Miks uksekella siis päriselt välja suretada ei saa? Selgub, et üks tarbijaskond sel seadeldisel siiski on: nimelt kullerid ja inimesed, kes ei oska sinuga lihtsalt muudmoodi kontakti saada, kui otse ukse taha ilmudes.
Kas sinu kodul on uksekell? Kas see leiab tihti kasutust?