Arhitekt: keskmine eestlane võiks lähitulevikus koduga seonduvad väärtused ümber vaadata

Abstraktne ruummööbli prototüüp, mis koosneb vabalt kombineeritavatest korduvatest elementidest Foto: Henri-Kristian Kirsip

Öeldakse, et tuleviku ennustamine on tänamatu tegevus. Siiski on korduvalt õnnestunud ennustada üsna kauget tulevikku vägagi täpselt. Palju meie igapäevaselt kasutatavast tehnoloogiast on meile tegelikult tuttav mitmekümne aastatagusest ulmeloomingust. Selleks on kaks peamist põhjust. Esiteks on ulme enamasti ehitatud mingisugusele eksisteerivale teadmisele sellest, mis suunas teadus ja tehnoloogia liigub. Teiseks on ulmefilmid meie ühiskondliku fantaasia üks laiema levikuga kandjaid, mis võib anda tõuke edasisteks arenguteks. Ehk siis popkultuur ja tehnoloogia käsikäes võimaldavad analüüsida, mis suunas ühiskond liigub.

Meie elukeskkonna suuremad muutused algavad esimese tööstusrevolutsiooniga. Inimesed hakkasid massiliselt kolima linnadesse, arenes transport ja majandus, tekkis keskklass, vaba aeg. Raudtee tulekuga oli vaja ümber ehitada linnad, et inimmass sinna liikuma mahuks. Ühel hetkel muutus hobuste hulk linnades nii suureks, et linnad hakkasid sõnnikusse uppuma – kuni hobukaarikud asendab automobiilvanker. 19. sajandi keskel võeti New Yorgis kasutusele turvaline lift, mis tekitas inimestes piisava usalduse, et hakata ehitama pilvelõhkujaid.

Veidi küüniliselt võib öelda, et nüüd upume autode heitgaasidesse ning eksleme kolossaalsete ja tummade kaubanduskeskuste vahel. Elame autodele kujundatud linnades – eelmise sajandi alguse tehnoutoopias. Samas oleme praeguseks hakanud palju rohkem hindama inimmõõtmelist ruumi ja füüsilist liikumist, mis magistraalide vahel kuidagi õnnestuda ei taha. Inimestele elamisväärse keskkonna tagamiseks tuleks panustada strateegilisse planeerimisse, ühistransporti ja kergliiklusesse. Pikemas perspektiivis on just inimsõbralikkus linnade edu ja jätkusuutlikkuse aluseks.

Me elame minevikus. Teame, et ees on muutused ja peame nendega arvestama, kuid ühiskond vuristab inertsist otsejoones edasi, tahtmata muutustega arvestada. Tehnoloogia, mille abil simuleerida ja analüüsida tulevikustsenaariume, areneb kiiremini kui inimese võime kohaneda. Elame teoreetilisest võimekusest kaugel maas. Teame, milline võiks olla tuleviku linn, oleme selle juba ammu leiutanud, kuid ei suuda kokku leppida, kuidas sinna liikuda. Võib loota, et peagi on transport ühine, jagatud ja alati olemas, kui seda vaja. Enamasti liigume aga jalgsi või rattaga, sest nii on tervislikum. Või sellepärast, et nutikell meie randmel ütleb, et sammud pole täis.

Uued inimesed, uued hobid

Ühel hetkel aga kaovad ka nutikellad. Peagi ei ole meil enam telekat ja mobiili. Info edastamiseks on mingisugune muu võimalus – suure tõenäosusega BMI (brain machine interface) ehk aju-masin liides. Juba praegu ei ole võimalik eristada, meie nii-öelda füüsilist persona't meie online-persona'st. See piir muutub tulevikus veel ähmasemaks. Väga palju teevad meie eest ära masinad. Su külmkapp teab, mida ja millal sul vaja on, arsti juurde pole põhjust minna diagnoosi saamiseks, seda teevad meie keha 24/7 jälgivad sensorid ja tehisintellekt. Inimesed elavad pikemalt ja tervemalt.

Seda, kuidas me elame, muudab aga ilmselt kõige rohkem see, et me ei pea käima tööl, kui ei taha – või õigupoolest, meil ei pruugi olla enam tööd. Teenime juba praegu umbes 20 dollarit aastas lihtsalt kasutades ühte sotsiaalvõrgustikku. Sotsiaalvõrgustiku omanikule muidugi. USAs ja Kanadas on see number kolm korda suurem. Sisuliselt on tarbimine ise juba töö.

Mida inimesed siis tegema hakkavad? See on ilmselt kõige keerulisem küsimus. Tahaks öelda, et su hobist saab sinu töö. See on võimalik juba tänapäeval. Nagu president Kaljulaid ühes oma kõnes ütles, võib internetis müüa klaasikildudest kõrvarõngaid ja sellega ära elada. Lokaalselt selline äri ilmselt kaua vastu ei peaks. Kahjuks kõikidel inimestel ei ole sellist hobi, millele ehitada kogu oma olemus. Mõne jaoks on töö tegemise vajadus ainus asi, mis infomüras mõistuse korras hoiab. Vaimse tervise probleemid on ilmselt üks suurimaid teemasid, millega tuleviku automatiseeritud luksus kommunismis intensiivsemalt tegelema peab hakkama. Tulevikus on suure tõenäosusega veel rohkem vallalisi inimesi, kes elavad oma ameti või kogukonna nimel. Viimasega tegelemine ongi sellises ühiskonnas ilmselt peamine töö.

Kui kõik esmavajadused on seega selles tulevikuutoopias rahuldatud, siis milline näeb välja tuleviku kodu? Osa inimeste kiire elutempo juures piisab kohast, kus magada. Teised inimesed jällegi ei käigi enam väljas, sest kõike on võimalik teha kodust. Pikemas perspektiivis ei pruugi isegi Matrix tunduda enam kuigi ulmelise kontseptsioonina.

Skeptitsism tuleviku osas on täiesti mõistetav, kui vaadata, mis toimub inimese vaimse tervisega. Me elame väga skisofreenilisel ajastul, kus info kättesaadavus on totaalne ja üksikisikul väga keeruline otsustada, millist osa sellest tarbida, millist uskuda. Ühest küljest oleme individualistlikumad kui kunagi varem ja saame seda tehnoloogia abil väljendada. Teisest küljest muudab seesama tehnoloogia meid aga üheks manipuleeritavaks andmehulgaks suurandmete üüratus kogumis. Osa jaoks on sotsiaalmeedia eneseväljendamise vahend, võimalus leida sarnaselt mõtlejaid, mitte tunda ennast siin maailmas üksiku veidrikuna. Teistele jälle rõhuv paratamatus, sõltuvus ja isolatsiooni suurendaja. Siin saab tasakaalu tuua linn, mis on loodud inimestele. Kus avalikus ruumis on hea viibida ja tunda ennast osana kogukonnast. Näiteks vähendades monofunktsionaalsust, tuues magalatesse töökohti ja vabaaja veetmise võimalusi, tekib piirkondadele tugevam identiteet ja inimestel parem side oma kodukohaga.

Mõju keskkonnale tuleb vähendada

20 aastaga võib muutuda palju võimaluste rindejoonel, samas, nagu eelpool mainitud, on ühiskond väga aeglane kohanema. Kinnisvara osas on muutused eriti aeglased. Ehitisi rajades eeldame palju pikemat eluiga kui paar dekaadi. Hea, kui selle ajaga laenugi tasutud saab. Kuid – kas selline tegevus on jätkusuutlik? Ühest küljest muidugi: mida kauem peab loodud objekt vastu, seda vähem peame looma uusi. Ideaalis. Kahjuks ühiskond ja majandus niimoodi ei toimi. Ettevõtted tekivad ja kaovad. Töötamise ja elamise viisid muutuvad. Inimesed liiguvad tööturul üha vabamalt ringi. Hoonete skaalal on keeruline ennustada, milliseid ruume me paarikümne aasta pärast võiksime vajada ja millises koguses.

Töö tuleviku ennustamise osas peaksid esirinnas olema suured tehnoloogiaettevõtted. Kõige tuntumad on ilmselt Google'i kiiksuga kontorilahendused. Ei ole vist start-up'i, kes ei oleks neilt šnitti võtnud. Nende loogika on lihtne. Selleks, et töötaja ettevõttele maksimaalset tulu toodaks, tuleb ära kaotada töö ja eraeluvaheline piir. Töö on su elu, kontor on su kodu ja kodu on su kontor. Sellest lähtuvalt on kontoris palju erinevaid keskkondi ja aja veetmise võimalusi, millest iga üks leiab meelepärase. Apple on oma uue linnakuga liikunud vastupidises suunas ja loonud totalitaarse avatud korruseplaani. Kuigi ruum on puhas ja stiilne nagu nende tootedki, on töötajate seas olnud kuulda üsnagi palju nurinat.

Sama ajaga kui Apple vastavatud linnakut ehitas, jõudis ta välja anda 12 iPhone’i mudelit. Tehnoloogia arenguga kaasneb üha lühenev uuendustsükkel. Selle ilmekaim näide on ehk nutitelefonide «alati uus» müügimudel. Selline pidev tootmine on keskkonnale ilmselgelt kurnav. Mis siis peaks tegema? Ütleme tehnikatootjatele, et andke parem iga kolme aasta tagant telefone välja? See vist päris hästi ei toimiks. Seega on vaja arendada toote elutsükkel selliseks, et see keskkonnale minimaalset kahju tooks. Toodet luues peame läbi mõtlema kogu ringi. Kust tuleb materjal? Kui palju energiat kulub selleks, et seda töödelda, toota detaile ja panna neid kokku? Kuidas tooteid pakkida ja transportida? Mis pakendist saab? Kui palju nõuab toote kasutamine energiat ja kui palju selle lammutamine tagasi algosadeks, materjalideks, et nendest uusi objekte toota?

Seesama peab kehtima hakkama ka ehituses ja sisustuses. Eelmisel sajandil oli modernistliku disaini eesmärk, tsiteerides legendi staatuses disainereid Ray ja Charles Eamsi, toota parimat, enamusele, vähima eest. Seda vähimat on enamjaolt tõlgendatud rahaks ja ajaks. Tänapäeval tuleks see vähim ümber mõelda vähimaks mõjuks keskkonnale.

Oluline on, et tooted oleksid kvaliteetsed ja vastupidavad, aga samas ka kergesti ümber töödeldavad ja materjalide kaupa sorteeritavad. Tarbimises ei ole midagi halba, ära kasutamisele tuleb teha lõpp. Selleks on kaks varianti. Esimene on kasutada taastuvaid ja biolagunevaid materjale. Teine variant on kasutada materjale, mida saab vähese vaevaga korduvkasutada. Seega võiksid tulevikukodus olla kas looduslikest või puhastest ja taaskasutatavatest materjalidest tooted. Plasti kasutatakse edasi, aga see peab olema 100 protsenti taastöödeldav. Väga olulisel kohal on puit, mis on töödeldud looduslike ja keskkonnasäästlike vahenditega. Mööblitööstuses on puit olnud alati üks peamisi materjale, kuid on viimasel ajal ka ehitusmaterjalina jälle järjest rohkem hinnas. Arvestades nõudluse tõusu, läheb puidutööstusel üha paremini. Selleks, et loodusvarasid aga mitte odavalt maha müüa, oleks vaja palju rohkem panustada puidu materjalide, tootedisaini ja arhitektuuri innoveerimisele. Mida rohkem me suudame puidule lisandväärtust anda, seda väiksem on tung metsa välja vedada.

Materjalivalikus peitub asja võti

Ümbertöötlemise seisukohalt on eelistatud objektid, mis koosnevad vähematest materjalidest ja detailidest. Mida täpsemini suudame materjali töödelda ja paigutada ning materjaliomadusi manipuleerida, seda laiemaks muutuvad materjalide võimalused. Nii võib nutika disainiga toota monomateriaalseid esemeid, mille tugevus või läbipaistvus varieerub, pakkudes nii tuge kui ka pehmendust.

Kuna materjalide transport on ressursimahukas, siis on oluline elementide kaal ja maht. Materjalivalikust olulisemgi võib siin kohal olla objekti vorm. Tõhusaima vormi leidmiseks on parim viis algoritmiline optimiseerimine. Algoritmiline protsess võimaldab töö etappe automatiseerida ja luua spetsiifilisi digitaalseid tööriistu kõiksugu ülesannete lahendamiseks. Mis kõige olulisem: nii võivad disainer, insener ja tootja luua ühtse mudeli, mis vastab juba enne lõpliku vormi leidmist kõikidele piirangutele. See toimib nagu küpsetamine. Keegi, kellel on vastavad teadmised, koostab retsepti. Selle järgi on võimalik tulemust korrata. Samas võib soovi korral panna komponente maitse järgi ja saada sarnase, kuid veidi erineva küpsetise. Arvutis võib selliseid variatsioone mõne minutiga küpsetada tuhandeid ja vastavate kriteeriumite järgi neist välja valida parimad. Lõpuks ei pea arhitekt või disainer suutma asendada inseneri, ega tundma tootmise üksikasju, vaid olema võimeline kasutama ekspertteadmisi parima lahenduse leidmiseks. Just seda algoritmiline disain võimaldab. Nutikus ja keerukus seisneb selles, et kasutatavasse mudelisse on kaasatud kõigi osapoolte kompetents algoritmide kujul ehk tegu on sisuliselt suhtlusplatvormiga. Meil ei ole enam vertikaalset hierarhiat, vaid töötame kollektiivselt parima lahenduse nimel. Nii võime ükskõik millist konstruktsiooni optimiseerida, kasutades materjali vaid seal, kus seda vaja on. Algoritme kasutades võib jõuda väga eriskummaliste lahendusteni, mis esmapilgul meie intuitsioonile vastu räägivad. Eriti veidraks võib asi kiskuda, kui disainides ei ole lähtutud inimlikust loogikast, vaid kasutades näiteks evolutsioonilisi algoritme.

Inimestel on vaja pidepunkti

Keskmine inimene oma kodus ilmselt nii kiiresti masinloodud veidrustega ära ei harju. Pigem organiseerivad inimesed oma elu isikliku väärtusega objektide ümber. Pinterest või mõni teleseriaal on siin ilmselt suurema mõjuvõimuga kui ükski konkreetne disainer. Kodune sisekujundus on maitse küsimus, mis on lähemal moetööstusele kui arhitektuurile.

Retro on alati moes. Me vaatame olevikku tahavaatepeegliga, nagu ütles Marshall McLuhan. Eriti maailmas, kus kõik muutub tohutu hooga ja kõik on üha enam virtuaalne ja muutlik, on meil inimestena vaja mingit pidepunkti. Tahaks loota, et inimesed tarbivad üha vähem loodusressursse. See vähene materiaalne võiks siis olla võimalikult kvaliteetne. Eriliselt hea disain või mõni ajalooga reliikvia, mida moe muutudes ära ei kipu viskama. Kui vaadata näiteks sellist filmi nagu «Her», mis kujutab tulevikku, kus tehisintellekt on inimese kaaslane, siis sealsed interjöörid on täidetud 20. sajandi disainiklassikaga.

Tehnoloogia ja tootmine võib tõesti muuta arhitektuuri ilmet täielikult, kuid lõpuks, millega arhitektid tegelema peaksid ongi just see viimane – ilme. Kuidas inimesed ruumi enda ümber kogevad. Tehniline pool peab toimima, aga kõik laguneb koost kui tulemus ei loo tervikut. Selle taga võib olla kõige vingem tehnoloogia, ökonoomseim tootmisviis, kuid kui see inimesi ei kõneta, ei ole sellest kõigest kasu. Arhitekt on autor, kes loob stsenaariumeid, mis edu korral rikastavad inimeste elu just emotsionaalselt. Arhitektuur on meedium, millel on sõnum. Arhitektuur võiks kõneleda ühiskondlikest väärtustest. Sellest, et me väärtustame kodumaist puitu, mitte ei tooda sellest toormaterjale teistele rikastumiseks. Sellest, et me oleme tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud ühiskond, kes parandab keskkonda, mitte ei ole sellele koormaks. Sellest, et me väärtustame inimest, mitte Exceli-tabelit. Lisaks sellele, et hooned ja linnaruum seda statistiliselt teevad, peab arhitektuur seda ka kommunikeerima. Disain loob uut maailma. Tänane disainiuuendus on 20 aasta pärast ehk piisavalt retro, et olla ka trendikas.