Sotsiaalmeediast ilmneb, et agarad aiapidajad teevad heasoovlikkusest lindudele kahju. Spetsialist õpetab, kuidas aias pesitsevate tiivulistega õigesti käituda.
Eesti aiapidajad rikuvad liigses agaruses lindude pesitsemise
13. juuni 2018, 08:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaalmeedias jäävad sageli silma postitused sellest, kuidas aiapidajad püüavad aidata linnuperesid, kes inimese hinnangul teinud oma pere valesse kohta: liiga maapinna lähedale, aiaposti sisse või mujale, kus tundub, et lindudel turvaline olla ei saa.
Kehvemal juhul üritatakse pesa ühes munade või poegadega «valest» kohast välja õngitseda ja see kusagile inimese arvates ohutumasse kohta ümber kolida. See pole aga sugugi hea mõte.
Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi ütleb, et erinevad linnuliigid teevad pesa erinevatesse kohtadesse ning see on nende evolutsioonis kujunenud vääramatu omadus. «Näiteks meil aedades väga tavaline rasvatihane teeb oma pesa erinevatesse looduslikesse (puuõõnsus) ja tehisõõnsustesse (pesakast), aga mõnikord ka näiteks metallist aiaposti õõnsusesse. Samuti väga tavaline punarind pesitseb aga maapinnal. Need on nende lindude valikud ning inimesel ei ole lindude pesa valikusse, hoopiski aga leitud linnupesa «päästmisse» vaja mitte kuidagi sekkuda,» ütleb Talvi.
Ta selgitab, et inimese teisaldatud pesa tavaliselt hüljatakse, seega on iseenesest heasoovlik aiapidaja teinud oma aias pesitsevatele tiivulistele korvamatut kahju.
Aias pesitsevaid linde saab Talvi sõnul aga aidata küll, kuid hoopis teisiti. «Parim, mida aiaomanik lindude heaks kevadsuvisel perioodil teha saab, on hoida oma kass sellel ajal toas kinni. Kodukass on väga sageli värvuliste pesapoegi ja vanalinde murdev kiskja, kelle ohjamine on inimese kätes ja vastutada,» sõnab ta.
Spetsialist meenutab, et nii linnu- kui loomapoegade leidmisel kehtib üks reegel: pojad ei vaja inimese, vaid oma vanemate hoolt ja abi. «Loomapoegade abitut käitumist, häälitsemist ja välimust ei tohi mingil juhul samastada inimlapse abitusega. Enamasti on vanaloom poegade lähedal ning vaid ootab võimalust, kui nende arvates suur ja ohtlik vaenlane ehk inimene eemaldub, et oma poegade eest hoolitsemist jätkata,» räägib Talvi.