Seinte paljakskiskumise moodi on praktiseeritud alles viimasel ajal, enne oli kombeks uus tapeet vana peale panna, vahele makulatuur ja nõnda on tapeedikihid aja jooksul aina kasvanud ja kasvanud. Ja seda õnneks, sest ainult seetõttu on tänaseni säilinud tapeedinäidiseid ka kaugematest aegadest, oleneb kui vana majaga tegu on.
Viljar Vissel, MTÜ Eesti Tapeedikogu eestvedaja ütleb, et MTÜ saab pidevalt teateid uute tapeedileidude kohta üle Eesti. Vanu tapeete tuleb lisaks mõisatele ette täiesti tavalistes kortermajades nii linnades, väikelinnades, alevites kui mõnel määral ka talumajades.
Suur osa Eestis leitavatest vanadest tapeetidest võib paigutada 19. sajandi teise poole ja Teise maailmasõja vahelisse perioodi. Ühte kindlat Eestile omast stiili on tapeedirestauraatori Kadri Kallaste sõnul raske välja tuua. Näiteks 20. sajandi alguse tapeedikujundust mõjutas juugendstiil oma taimornamentide ja inimfiguuridega. Samasse perioodi kuuluvad ka tekstiilimitatsioonidega tapeedid, mida lähemalt silmitsedes on näha kanga lõimejooksud ja tekstiilikude.
Tapeedikujundust on inspireerinud ka kunstivoolud ekspressionism ja kubism, mille mõjutustel said eelmise sajandi 20ndate aastate tapeedid endale tugevad värvid ja värvikontrastid. Kadri Kallaste nendib, et ekspressionistlikke ja kubistlikke siniseid, punaseid, roosasid, kollaseid tapeete tuleb palju ette ka eestiaegsetes majades.
30ndate tapeedid toovad endaga kaasa juba lihtsama kujundi, moodi tulevad nn pudru (inglise keeles tuntud kui porridge wallpaper) tüüpi tapeedid. Selline kujundus, kus puuduvad konkreetsed kujundid ja muster koosneb hajusatest värvilaikudest iseloomustab tolleaegset ideed, et tapeet ei tohi imiteerida midagi muud kui ta on.