EESTI HARIDUSMEKAD ⟩ Ulila kool tegutses venekeelsena, kuna piirkonnas elas elektri- ja turbatööstuse tõttu palju vene töölisi.

Vaade kooli esiküljele. Foto: Muinsuskaitseamet

Peaaegu igast Eesti paigast leiab mõne koolimaja. Kuigi paljud neist ei ole enam koolina kasutuses, jutustavad need põnevaid lugusid õpetamise ja õppimise ajaloost, kunagi koolipinki nühkinud lastest ja ka arhitektuuri erinäolistest suundadest.

Praeguses Elva vallas asuv Ulila alevik on kunagine kuulus nõukogudeaegne elektri- ja turbatööstuse keskus. Koolielu algas seal juba 18. sajandi keskpaigas, kui Puhja kihelkonnas rajati mitu mõisakooli. Need paiknesid Ulila, Väike-Ulila, Vana-Kavilda ja Vastse-Kavilda mõisa juures.

Haridust anti Ulilas järjepidevalt edasi. 1973. aastal ehitati uus ja suur koolimaja, mille projekteeris 1967. aastal RAS Kommunaalprojekti arhitekt Udo Tiirmaa. Varase modernismi mõjutustega koolihoone kavandati kahekorpuseline, millest üks osa on kahe- ja teine kolmekorruseline. Need jaotuvad vastavalt maa- ja elektrikütteliseks. Ulila 7-klassiline kool tegutses venekeelsena, kuna piirkonnas elas elektri- ja turbatööstuse tõttu palju vene töölisi.

Alates 1997. aastast kahanes pidevalt esimesse klassi astujate arv ja õpilaste vähesuse tõttu helises viimane koolikell Ulilas 31. mail 1999. Kooli sulgemise järel võttis hoone enda hoolde Ulila raamatukogu. Lisaks raamatukogule paikneb hoones kogukonna- ja noortekeskus ning kohalik ühendus Sooveere. Suur maja ei seisa küll kasutuseta, kuid otsitakse säästlikumat viisi, kuidas seda ülal pidada. Plaanis on olnud kahekorruselise korpuse renoveerimine, et kogu tegevus ainult ühte hooneossa kolida. Nüüd on lisaks päevakorras endise koolimaja lammutamine, mis põhjustab vastakaid arvamusi.

Tekstid ja fotod pärinevad Muinsuskaitsepäevade jaoks koostatud näituselt Koolimajad Eestis.