:format(webp)/nginx/o/2022/08/19/14770070t1hd2f7.jpg)
XX sajandi jooksul etapiti suurt tähelepanu pälvinud monumentaal-dekoratiivkunst on riigikordade vahetudes olnud tunnistajaks laialdasele unustusele ja hävingule. Sageli vaadeldakse selliseid taieseid kui midagi «nõukaaegset» ja ideoloogilist. Tegelikult on enamik neist omaaegsete kutseliste- ja tippkunstnike looming, milles esineb harva otseseid seoseid nõukogude võimuga.
Nõukogude ajal oli Tartus masinaehitus heal järjel. Siia oli koondunud kuuendik Eesti masinaehitajatest ja vastavates ettevõtetes oli rakendatud umbes 18 000 inimest. Riia ja Kastani tänava nurgal tegutsenud aparaaditehas tootis külmutusseadmete elemente, diiselmootorite seadmeid ning rõhureleesid, mainitud on ka salajasi allveelaevaosasid. Tööstuskompleks ehitati välja järk-järgult, praeguse ilme koos sügava sisehooviga omandas see 1960. aastatel arhitekt Ago-Livius Kerge (1933) käe all. Kuna tehas allus otseselt Moskvale – algselt NSV Liidu Aparaadiehituse ministeeriumile ning hiljem üleliidulisele tootmiskoondisele Tööstusaparaat, polnud imestada, et selle mastaabid ei suhestunud eriti aupaklikult Tartu-suguse linna senise eluoluga. 1970. aastatel töötas siin ligikaudu 1500 inimest. Võrdluseks –praegune suurim tööandja Olerex pakub tööd umbes 600 töötajale.
Sarnaselt teistele suurettevõtetele oli aparaaditehasel oma kunstnik, kellel igapäevasest tööst puudust ei tulnud: tuli toota loosungeid, tööohutust tagavaid silte, valmistada seinalehti ja muid teavitusi, kujundada pidupäevade puhul ruume ja diplomeid. Vastavalt ülemuste kunstimaitsele, intelligentsusele ja lahkusele tuli kunstnikul mõnikord ette võtta ka ambitsioonikamaid töid. Kuna tehas allus Moskvale ning regulaarselt tuli võõrustada pealinna ülemusi, pandi rõhku teatavale luksusele (tähtsate) töötajate ja külaliste eest hoolitsemisel. Sellised kujundustööd langesid Ukrainas sündinud, Tartu kunstikoolis õppinud ja tehases pikalt töötanud Mark Kalpini (1926–2014) õlule. Kalpin, kes omal ajal võttis elavalt osa Tartu kunstielust, on tänaseks unustatud nimi, suuresti seetõttu, et ta nõukogude aja lõppedes USA-sse emigreerus.
/nginx/o/2022/08/19/14770069t1h8cde.jpg)
Tema aparaaditehase monumentaalkunstist on teada kaks tööd: ühes tootmisruumis asus tänaseks hävinud romantiline realistlikus laadis maalitud järvevaade ning käitise tervisekeskuse ruumides tänaseni säilinud ülimalt meeleline ja eksootiliselt mõjuv džungliteemaline pannoo. Teosel kujutab Kalpin faasaneid, taimemotiive ja ahve, mis legendi järgi kujutanud kunstnikku koos oma abilistega. Teose muudab Eesti kontekstis erakordseks selle tehnika, mis on ühtlasi andnud pealkirja meie näitusele. Mosaiik on laotud tuhandetest plastgraanulitest (sarnaseid graanuleid kasutati tehases vihmavarjude tootmisel), mis esmalt põrandal plaatidele liimiti, siis lakiti ja seinale tõsteti.
1990. aastatel kohandati ekstravagantsete piltidega ruum ümber Sodiaagi baari vajadustele. See on legendaarne asutus, kus 1990. aastatel toimusid kahtlase väärtusega firmapeod. Kui omanik sai aru, et basseiniruumi kasutati valedel eesmärkidel, otsustas ta sellest banketisaali teha. Hiljem on püsikundedeks olnud pisut ajast räsitud seltskond, kellele sobib lokaali underground’ilik miljöö ja taskukohased hinnad.
2013. aastast alates tegutseb käitise territooriumil Aparaaditehase-nimeline kultuurikvartal. Seni on vana vormi suudetud oskuslikult täita uue sisuga. Sodiaagi baaril jagub üürilepingut veel aastaks, seejärel võib ala gentrifikatsiooni «edukalt» lõpetatuks pidada. Mis särtsakatest graanulitest edaspidi saab, pole teada, kuid senise tegevuse põhjal võib arvata, et seda pärandit osatakse hinnata ja kohale leitakse sobiv üürnik.
Valmimiskümnend: 1980-ndad
Aadress: Tartu maakond, Tartu, Kastani 42
Autor Mark Kalpin
Plastgraanulid, lakk
Ei ole mälestisena kaitse all
Tekstid ja fotod pärinevad Muinsuskaitsepäevade jaoks koostatud näituselt «Monumentaal-dekoratiivkunst Nõukogude Eestis».
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)