Ameerika abielupaar tunnistab, et remontivajava maja ostmisel tegid nad ühe elu suurimatest vigadest – nende silmis pole selles midagi romantilist ega kadestamisväärset.
Pere ülestunnistus: kahetseme, et ostsime remonti vajava maja
27. oktoober 2015, 09:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui me abiellusime, ostsime Denverisse 1903. aastal ehitatud maja kaunis naabruskonnas. See vajas palju tööd, aga me ei kartnud väljakutseid,» kirjutab Julie Vick portaalis CountryLiving. Ka nende sõbrad leidsid, et tegu on äsjaabiellunutele äärmiselt romantilise sammuga, vaid Julie isa oli äärmiselt kõhklev.
Esmajoones oli vaja korda saada maja ülakorrus, kust puudusid mõned vaheseinad – näiteks vannitoal. Nokitsemist oli aga mõistagi mujalgi. Esialgu arvas paar optimistlikult, et tööd saavad tehtud poole aastaga. Kaks ja pool aastat hiljem sai valmis vannituba.
«Me tegime enamiku töödest ise, kuigi kaalusime aeg-ajalt ehitajate palkamist. Paraku pani raha piirid paika ja pidime omade jõududega jätkama. Iga ettevõetud projekt osutus arvatust mitu korda suuremaks,» meenutab Julie. Õhtud ja nädalavahetused olid paaril kogu aeg kinni. Kusagile tuli mahutada ka koduväline elu, aga see oli äärmiselt keeruline.
Renoveerimistööde käigus ilmutasid end ka paari mõlema poole kehvemad iseloomujooned. «Mul puudus igasugune kannatus. Alustasin seina värvimist ja kavatsesin seda teha äärmise põhjalikkusega, aga peagi mu kannatus katkes ja loopisin värvi seina täieliku hooletusega,» räägib naine. Seevastu tema abikaasa oli ülearu põhjalik: ta veetis tunde, et mõni pisidetail täiuseni lihvida samal ajal, kui märksa suuremad ja olulisemad tööd oma järge ootasid.
Isu sai täis
Neli aastat pärast remonttöödega alustamist sündis perre laps. Kogu elamine täitus lapsele vajaminevaga ja kogu see võlu, mis enam kui sajandivanuses majas enne olnud oli, kippus kaduma. Selgus, et lapsega pere jaoks on maja äärmiselt ebamõistliku planeeringuga. Sündis otsus veel lõpuni renoveerimata maja müüki panna.
Selleks ajaks olid põhilised asjad majas lõpuks tehtud ja kodu oli täiesti elatav, aga palju oli veel teha. Õnneks läks majamüük kiiresti ja vaid nädal hiljem oli neli aastat tagasi õhinaga soetatud esimene ühine kodu müüdud.
«Ma ei saa öelda, et ma tunneksin kulutatud ajale mõeldes ainult kahetsust. Kui me poleks seda ette võtnud, oleksime alati mõelnud, et äkki on see midagi meie jaoks. Võib-olla võtame kunagi pensionipõlves taas midagi sarnast ette, aga praegu küll mitte,» kinnitab Julie.
Aasta tagasi kolisid nad oma pisikese perega äsja valminud uusehitisse.