PEIDUS PÄRAND ⟩ Kärdla kalevivabriku monumendi valmimiseks tuli kunstnikul Pelgulinna keldriateljee laudpõrand üles võtta

Mati Karmin, Kärdla kalevivabriku monument, 1985. Foto aastast 1994. Foto: Eesti Filmiarhiiv

XX sajandi jooksul etapiti suurt tähelepanu pälvinud monumentaal-dekoratiivkunst on riigikordade vahetudes olnud tunnistajaks laialdasele unustusele ja hävingule. Sageli vaadeldakse selliseid taieseid kui midagi «nõukaaegset» ja ideoloogilist. Tegelikult on enamik neist omaaegsete kutseliste- ja tippkunstnike looming, milles esineb harva otseseid seoseid nõukogude võimuga.

Kärdla kalevivabriku monumendi tellis 1984. aastal kohalik Kommunaalamet ja osalt seetõttu, et tootmiskoondist ARS üldse mitte asjasse pühendada, sai Eesti Riikliku Kunstiinstituudi viimase kursuse tudeng Mati Karmin tellimuse endale. Kärdla kalevivabriku monument ongi skulptor Karmini esimene monumentaalne töö, mis omal ajal tähendas nii töömahu kui ka tasu poolest ühele tudengile väga suur tellimust. Monumendi saamislugu ja püstitamist saadavad müüdid ja Hiiumaale omased uskumatud naljalood. Kasvõi juba seegi, et kitsastes oludes saaks üldse mudeli valmistamisega alustada, oli tarvis kunstnikul Pelgulinna keldriateljee laudpõrand üles võtta ja ligi poole meetri jagu pinnast selle alt välja viia. Selgi moel mahtus vaid vaevu ümber savimudeli tööd tegema.

Mati Karmin, Kärdla kalevivabriku monument. Foto aastast 2011. Foto: Vikipeedia/Muinsuskaitseamet

Hiljem mudeli valmides, võis juba selle pinnalt võetud kipsvormi tükid ateljee aknast välja tõsta ning valusse üle anda. Teose teeb tähelepanuväärseks asjaolu, et see proovib opkunstile omast pettekujutust üle kanda kolmemõõtmelisse skulptuuri, millega esiküljel tegeleb ka süvistatud madalreljeef Kalevivabriku kujutisega. Lähteülesandena on illusiooni ülekandmise taotlus iseenesest juba päris keeruline, sest pildi ja vormi loogika tõttu ei pruugi ega hakkagi paljud ülekande katsetused teises vallas toimima. Lõime pöörlemise illusioon, mis paberil on levinud opkunsti dünaamika võte, saabki võimalikuks opkunsti pildilise ja skulptuuri vormilise sümbioosi kaudu, sest on esitatud läbi arhitektuurse prisma. Käsitledes monumenti arhitektuurse vormina, hakkab selle liikumise taotlus elama. Poliitilise või personaalse laetuse otsesel puudumisel peavad seda sorti monumendid kindlamalt vastu ühiskondlikele muutustele. Läbi esteetiliste sõlmküsimuste on hiidlaste iseteadlikkus materiaalses vormis hoitud olenemata parasjagu kehtivast riigikorrast.

Valmimisaasta: 1985

Aadress: Hiiu maakond, Kärdla, Vabrikuväljak

Autor Mati Karmin

Pronks, dolomiit

Ei ole mälestisena kaitse all

Tekstid ja fotod pärinevad Muinsuskaitsepäevade jaoks koostatud näituselt «Monumentaal-dekoratiivkunst Nõukogude Eestis».