:format(webp)/nginx/o/2022/06/03/14599316t1hac24.jpg)
XX sajandi jooksul etapiti suurt tähelepanu pälvinud monumentaal-dekoratiivkunst on riigikordade vahetudes olnud tunnistajaks laialdasele unustusele ja hävingule. Sageli vaadeldakse selliseid taieseid kui midagi «nõukaaegset» ja ideoloogilist. Tegelikult on enamik neist omaaegsete kutseliste- ja tippkunstnike looming, milles esineb harva otseseid seoseid nõukogude võimuga.
1879. aastal sõlmis klaasimeister Johan Runge Järvakandi mõisniku Otto von Taubega lepingu, mille kohaselt sai ta voli rajada mõisa maadele klaasivabrik ning tegutseda seal 20 aastat. Vabriku ehitamiseks sai Runge mõisast tasuta puitmaterjali, ent küttepuid vabriku töös hoidmiseks tuli tal kontrahti järgi mõisast igal aastal osta. Lisaks pidi Runge pärast lepingu lõppemist loovutama kogu vabriku mõisale.
/nginx/o/2022/06/03/14599337t1h288b.jpg)
Arvestades küttepuude massiivi, mida klaasitootmiseks tollal tarvis läks, ning tulu, mida võis tuua 20 aasta jooksul sisse töötatud klaasitehas, sõlmis mõisnik igati kasutoova tehingu. Enesele teadmata pani ta sellega aluse ka Järvakandi alevile ning klaasitraditsioonile – mõisasüdamest ligikaudu 12 kilomeetri kaugusele kerkinud klaasivabriku ümber kujunes peagi töölisasula, mis sai nimeks Järvakandi.
/nginx/o/2022/06/03/14599342t1hb900.jpg)
Esiti tegeles klaasivabrik kala soolamiseks mõeldud purkide valmistamisega, hiljem hakati tootma pudeleid ja aknaklaasi. Järvakandi klaasivabrik jätkas tööd noore Eesti vabariigi ajal, elades üle nii 1930-ndate majandussurutise ja 1940. aasta natsionaliseerimise kui ka pöörased 1990-ndad ning juurutades sel viisil Järvakandi tuntust klaasiasulana. Nii on igati loomulik, et graafik Olev Soans, kes sai 1963. aastal ettepaneku luua kunstiteos äsjavalminud Järvakandi kinohoonele Edu, valis seinamaali motiiviks just klaasipuhuja. Kinohoone kavandanud arhitekt Karl Lüüsiga oli Soans tutvunud juba 1940-ndate lõpul Järvakandis joonistusõpetajana leiba teenides.
/nginx/o/2022/06/03/14599346t1h825e.jpg)
Olev Soansi kohalikku kunstipärandit on uurinud Järvakandi kooli direktor Aet-Triin Vasnu. Kehtna vallalehes Valla Vaatleja kirjutab Vasnu, kuidas Soans, olles tollal juba ERKI õppejõud, kaasas Klaasipuhuja valmimisprotsessi oma tudengid Jüri Arraku ja Tõnu Laugu, küsides: «Poisid, kas te teenida tahate?» Poisid loomulikult tahtsid. Klaasipuhuja näol on tegemist üsna eheda sgrafiitoga – seinale kanti kaks krohvikihti, millest ülemisse, tumedasse, lõikasid tudengid Soansi kavandi järgi klaasipuhuja kujundi, mis maali alumises heledas kihis paistma jäi.
/nginx/o/2022/06/03/14599359t1h2d20.jpg)
Rapla maakonna esimene laiekraaniga kino Edu on tänapäeval aktiivses kasutuses klubina Club Cinema. Säilinud ja hinnatud on ka Olev Soansi «Klaasipuhuja», mille motiivi on rakendatud Järvakandi aukodanikke tunnustaval klaastrofeel, samuti ehib see Järvakandi kooli fuajeed.
Sgrafiito
Valmimisaasta: 1963
Aadress: Rapla maakond, Järvakandi, Tallinna mnt 21
Kavandi autor: Olev Soans
Ei ole mälestisena kaitse all
Tekstid ja fotod pärinevad Muinsuskaitsepäevade jaoks koostatud näituselt «Monumentaal-dekoratiivkunst Nõukogude Eestis».
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)