:format(webp)/nginx/o/2022/06/25/14653098t1h95b8.jpg)
XX sajandi jooksul etapiti suurt tähelepanu pälvinud monumentaal-dekoratiivkunst on riigikordade vahetudes olnud tunnistajaks laialdasele unustusele ja hävingule. Sageli vaadeldakse selliseid taieseid kui midagi «nõukaaegset» ja ideoloogilist. Tegelikult on enamik neist omaaegsete kutseliste- ja tippkunstnike looming, milles esineb harva otseseid seoseid nõukogude võimuga.
Allan Murdmaa (1934–2009) oli üks andekamaid Eesti monumendiloojaid. Tema osalusel valmisid nii Amandus Adamsoni, Eduard Vilde, Heino Elleri ja Oskar Lutsu mälestussammas kui Tehumardi ja Maarjamäe memoriaal. Hariduselt oli Murdmaa arhitekt, kes töötas projekteerimisinstituutides, aga ka Tallinna ja Viljandi linnavalitsuses. Monumentidega hakkas ta enda sõnul tegelema seetõttu, et pääseda rutiinsest päevatööst, mis ei pakkunud piisavalt loomingulist väljakutset.
/nginx/o/2022/06/25/14653101t1hd997.jpg)
Juba tema esimene konkursi võidutöö – 1965. aastal koos skulptor Albert Eskeliga valminud Vilde monument Tallinna Kirjanike Maja vastas – tõi värskeid tuuli Eesti skulptuuriellu. Kui varem domineerisid monumentide puhul graniittahukatele asetatud pronksist büstid, siis tema ideede kaudu said tuntuks arhitektuursed mälestusmärgid ning materjalina seni tagaplaanil olnud Saaremaa dolomiit. Peagi õppis Murdmaa ka ise modelleerimist ja kiviraidumist. Oma ala eksperdi ja entusiastina osales ta aktiivselt riikliku monumentaalkunsti komisjoni töös, mõjutades kontekstitundliku ruumivaistuga laiemalt Eesti avaliku ruumi kujunemist.
/nginx/o/2022/06/25/14653102t1h4198.jpg)
Siinse mälestusmärgi sünni tingis perestroika algatatud diskussioon stalinismiohvrite mälestuse jäädvustamise üle. 1988. aastal asutati vastavaid organisatsioone üle Nõukogude Liidu ning valmisid ka esimesed represseeritute mälestusmärgid. Rakveres algas arutelu küüditamisohvrite mälestamise üle 1989. aasta suvel. Kohalikus lehes ilmusid artiklid, kus debateeriti, kas monument peaks asuma Emu- või Vallimäel ja kellele see täpselt pühendada. Otsustati, et Rakvere rajooni asemel tuleb mälestusmärk kõigile Virumaa inimestele ning asukohaks valiti Vallimäe kõrval olev tammik. 1990. aasta jaanuaris kuulutati välja konkurss, mille võitis Allan Murdmaa kavandiga «Okaskroon». Ehitust rahastasid linn, rajoon, kohalikud majandid ning inimesed üle Eesti. 1991. aasta 14. juunil, juuniküüditamise 50. aastapäeval avatud monument kujutab endast nelja meetri kõrgust dolomiidiga vooderdatud sammast, mille ülaots on murdunud. Murdekohal ümbritseb sammast pronksist valatud okaskroon.
/nginx/o/2022/06/25/14653103t1h5660.jpg)
Dolomiidi ja pronksi kombinatsioon mõjub mõnevõrra anakronistlikult. Ehkki tegemist on «uue aja» monumendiga, ei muutunud kunstnike väljendusvahendid ega publiku maitse üleöö ning seetõttu meenutab see nõukogude monumente. Iseäranis pronksist okaskroon kutsub esile võrdluse militaristliku okastraadiga. Sellist tõlgendust kinnitab asjaolu, et kui nullindatel ilmus teateid ausamba rikkumise kohta ja politseil õnnestus ühed huligaanitsejad kinni võtta, ei osanud nood öelda, mille mälestuse sammast nad sodisid. Sellegipoolest on tegemist kohalikele olulise mälupaigaga, mis on iga-aastaste mälestusürituste keskpunktiks ning seob tammiku Euroopa kultuuri alustaladega, milleks on nii demokraatiat sümboliseeriv dooria sammas kui ka Kristuse märtrikannatustest kõnelev okaskroon.
Valmimisaasta: 1991
Aadress: Lääne-Viru maakond, Rakvere, Tammetõru tn
Autor: Allan Murdmaa
Dolomiit, pronks
Kõrgus 4 m
Ei ole mälestisena kaitse all
Tekstid ja fotod pärinevad Muinsuskaitsepäevade jaoks koostatud näituselt «Monumentaal-dekoratiivkunst Nõukogude Eestis».
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)