PEIDUS PÄRAND ⟩ Tornimäe kalmistule rajatud mälestusmärk oli tollaste sõjamonumentide hulgas erandlik

Ülo Õun, mälestusmärk II maalmasõjas langenud punaväelastele Tornimäe uuel kalmistul, 1984. Foto 1980-ndatest. Foto: Eesti Ajaloomuuseum

XX sajandi jooksul etapiti suurt tähelepanu pälvinud monumentaal-dekoratiivkunst on riigikordade vahetudes olnud tunnistajaks laialdasele unustusele ja hävingule. Sageli vaadeldakse selliseid taieseid kui midagi «nõukaaegset» ja ideoloogilist. Tegelikult on enamik neist omaaegsete kutseliste- ja tippkunstnike looming, milles esineb harva otseseid seoseid nõukogude võimuga.

Pöide vallas asuval Tornimäe kalmistul asub üks Teise maalimasõja raskeid lahinguid meenutavaid ühishaudu Saaremaal. 1984. aastal hauakohale rajatud mälestusmärgi keskmeks on Ülo Õuna pronksskulptuur: noore naise aktifiguur hoiab üles painutatud kätes murtud roosi. Kaunis noor naine katkenud teekonna sümboliga, eriti aktifiguur on tollaste sõjamonumentide hulgas erandlik. Kui üldse valiti langenutele pühendatud monumendile naisfiguur, oli see enamasti leinav emakuju, vene kultuuriväljas ka ema-kodumaa.

Tähelepanu pälvib ka monumendi arhitektooni lahendus. Massiivsel hallist marmorist platvormil ümbritseb habrast naisekuju neljast betoonpostist kabelit markeeriv ruumiline lahendus, mille ülaosas ühenduvad betoonelemendid püramiidilaadseks õhuliseks kujundiks. Olen arhitekti nime otsinud seni tulemusteta. Võimalik, et figuuri ümbritseva ruumi kujundas skulptor ise.

Tänini peaaegu tundmatuna püsinud sõjamonument mõjub oma hapruses väga tervikliku kooslusena. Omal ajal kindlasti ootamatuna tundunud motiivi valik ja innovaatiline arhitektuurne lahendus võiksid tänagi olla enam reprodutseeritud. Ent mälestise juurde viiv tee rohtunud ja vaevu märgatav.

Hiljutises vestluses kultuuriloolase Olavi Pestiga meenutasime, et kümnekonna aasta jooksul seitsmekümnendaist kaheksakümnendate aastate keskmeni rajati Saaremaale väga kõrge kunstiväärtusega sõjamonumente. Mõningad juba seitsmekümnendail rajatud monumendid teenisid küll toonase okupatsioonirežiimi ideoloogiat, ent oma vormiuuenduslikkuses olid autorid (Matti Varik, Riho Kuld, Edgar Viies jt) suutnud uuendada ja kaasajastada kogu Eesti monumentaalskulptuuri. Otsustajateks olid sel perioodil Saaremaa parteisekretär Jüri Suurhans ja Kuressaarest pärit ning saatuse tahtel Laskurkorpuses teeninud kunstnik Ilmar Torn. Ülo Õuna sügavalt subjektiivne loominguline mõte väljendus monumentaalskulptuuris vaid mõnel üksikul puhul. Tornimäe monumendi lahendus on tema hilisloomingu üks silmapaistvamaid näiteid.

Tekst: Juta Kivimäe

Valmimisaasta: 1984

Aadress: Saare maakond, Tornimäe küla

Autor: Ülo Õun

Pronks, graniitalus, betoonist arhitektoon

Kalmistu on tervikuna kaitse all (nr 4159), monument eraldi mälestis ei ole

Tekstid ja fotod pärinevad Muinsuskaitsepäevade jaoks koostatud näituselt «Monumentaal-dekoratiivkunst Nõukogude Eestis».