PEIDUS PÄRAND ⟩ Kirovi kalurikolhoos oli kui riik riigis, kus elati omas mullis
8. jaanuar 2022, 12:46
/nginx/o/2022/01/08/14298724t1h03f5.jpg)
XX sajandi jooksul etapiti suurt tähelepanu pälvinud monumentaal-dekoratiivkunst on riigikordade vahetudes olnud tunnistajaks laialdasele unustusele ja hävingule. Sageli vaadeldakse selliseid taieseid kui midagi «nõukaaegset» ja ideoloogilist. Tegelikult on enamik neist omaaegsete kutseliste- ja tippkunstnike looming, milles esineb harva otseseid seoseid nõukogude võimuga.
1950. aastal moodustati Viimsi poolsaarel mitmest väiksemast kalatööstusest punarevolutsionäär Sergei Kirovi nimeline kalurikolhoos – terves Nõukogude Liidus ainulaadne näidismajand, mis vormis praeguse Viimsi näo.
Kirovi kalurikolhoos oli kui riik riigis, kus elati omas mullis. Poolsaarel oli olemas kõik, mis eluks vaja: lasteaiad, koolid, poed, meelelahutusasutused, teenindusmaja ja arstiabisüsteem. 1980. aastateks oli Kirovist kujunenud üks jõukamaid majandeid Nõukogude Eestis, kus palgad olnud võrreldes ülejäänud Eestiga sedavõrd kõrged, et traditsioonilise kolhoosi tagant varastamisega ei vaevunud keegi tegelema.
Kirovi majand oli esimene Nõukogude Liidus, mis sai õiguse püütud kala ise töödelda, kuigi teised kalurikolhoosid pidid samal ajal andma saagi üle riigile. Ka Eestis hinnatud krabipulkade eest peame tänama just Kirovi kolhoosi, kes võitles kalamajanduse ministeeriumi kaudu välja krabipulkade valmistamisliini otse Jaapanist. Kui välja arvata üsna pingeline ja kellaaegu eirav töö, mida kolhoosis nõuti, ning võimalus mereäärses piiritsoonis lilli korjates püssitoru kuklas kogeda, oli elu Viimsis üsna kadestamisväärne.
Suur osa Viimsi praegusest hoonestusest valmis 1970.–1980. aastatel, sealhulgas Viimsi talveaed, Viimsi keskkool ja hiljuti lammutatud lasteaed Piilupesa, samuti kolhoosi administratiivhoone, mis võttis rolli üle seniselt, 1960-ndatel ehitatud väiksemalt keskusehoonelt. 1970-ndatel asus Kirovi kolhoosi palgale maalikunstnik ja kunstipedagoog Tõnis Soop. Temast sai üks paljudest kunstnikest hiidmajandis, mille ala ulatus Lohusalust Kundani ja hõlmas koguni Peipsiäärt.
Vastvalminud moodsa kolhoosikontori fuajeesse kavandas Soop temaatilise sgrafiito. Et lisada vaheldumisi ühte sulanduvate kalade ning lainete kompositsioonile varjundeid ja vormi, kasutas kunstnik tavapärasele sgrafiitotehnikale lisaks ka värve. Viljandimaalt pärit Tõnis Soop kujunes peagi Viimsi jaoks oluliseks isikuks, kes kujundas valla lipu ja vapi ning pani aluse Viimsi kunstikoolile, olles ise ka kooli esimene direktor ja pikaajaline pedagoog.
Valmimisaasta: 1970-ndad
Aadress: Harju maakond, Haabneeme, Kaluri tee 5
Autor: Tõnis Soop
Sgrafiitotehnika, värv
Ei ole mälestisena kaitse all
Tekstid ja fotod pärinevad Muinsuskaitsepäevade jaoks koostatud näituselt «Monumentaal-dekoratiivkunst Nõukogude Eestis».