PEIDUS PÄRAND ⟩ Paide Autotranspordibaasi nr 10 freskomaalid räägivad rahu- ja eneseotsingutest

Urve Dzidzaria freskomaal «Allika juurde jõuda» Paide Autobaasis, 1989. Foto: Paul Kuimet

XX sajandi jooksul etapiti suurt tähelepanu pälvinud monumentaal-dekoratiivkunst on riigikordade vahetudes olnud tunnistajaks laialdasele unustusele ja hävingule. Sageli vaadeldakse selliseid taieseid kui midagi «nõukaaegset» ja ideoloogilist. Tegelikult on enamik neist omaaegsete kutseliste- ja tippkunstnike looming, milles esineb harva otseseid seoseid nõukogude võimuga.

Autotranspordibaasid olid asutused, mis tegelesid rajoonipõhiselt teedeehituse, reisijate- ja kaubaveo, erakorraliste vedude, teehoolduse, autoremondi, aga ka tanklate ülalpidamise, taksonduse ja postiveoga. Ehkki 1970. aastatel oli enamikul majanditel ja kolhoosidel juba oma autopark, õnnestus agaramatel autobaasidel lepinguliste klientide ringi laiendada.

Kuna autobaasid allusid otseselt Eesti NSV Autotranspordi ja maanteede ministeeriumile ning nende tulu suunati nõrgemate baaside toetuseks, ei olnud nad ruumilises mõttes nii innovaatilised kui kolhoosid, kes panustasid omatulu jõudsalt maa-arhitektuuri arendamisse. Sellest hoolimata oli Paide autobaas tubli ettevõte, mis 70 aasta jooksul mõjutas kogu piirkonna linnaehituslikku kujunemist, luues töötajatele elamufondi ning ehitades välja kommunikatsioonid, juurdepääsuteed jms.

Olukord muutus perestroikaga, mil autobaasid hakkasid looma kooperatiive-väikeettevõtteid. Uued finantsallikad ja majanduslik iseseisvus pakkus võimaluse klubihoonesse kunsti tellida – kui 1988. aastal kaunistati autobaasi kohvikut Urve Dzidzaria ruutmeetri suuruse freskoga «Vaade aknast», siis järgmisel aastal telliti samalt kunstnikult klubihoone fuajeesse juba kümme korda suurem teos «Allika juurde jõuda». Sarnaselt teistele Dzidzaria freskodele kõneleb seegi teos rahu- ja eneseotsingutest ning nagu pealkirigi ütleb, eluallika juurde jõudmisest.

Urve Dzidzaria freskomaal «Vaade aknast» Paide Autobaasis, 1988. Foto: Paul Kuimet

Teose paremas ülaservas on kujutatud düstoopiliselt kuubikulikku linna, mille on maha jätnud autojuhid, kel tuleb ka sel rännakul ummikus istuda. Siiski pakub neile lootust vikerkaar, mida läbi kunstiajaloo on kujutatud kui sõpruslepingut inimese ja jumala vahel. Kogu ülejäänud teos kujutab paradiisilikku maastikku, kus inimesed näikse olevat leidnud tee kõige olulisema juurde. Teose vaimset atmosfääri rõhutavad viited ristiusule (kirikuvõlvid, rist, valge tuvi, jumalaema lapsega). On teada, et perestroika tingimustes tegi Eestis jõudsa tagasituleku ka luteri kirik ning pühakodade taasavamise kõrval jõudsid religioossed kujundid üha enam avalikku ruumi ka muus kontekstis.

Eestis on palju seinamaale, mis on hävimisohus, kuna nõukogudeaegsetele asutustele ei ole leitud uut rakendust. Niisamuti on automehaanikutele ja -juhtidele rajatud reibas klubihoone jäänud uue riigikorra tulles tühjalt seisma. Freskoesine trepikoda oli aastaid kasutusel kaltsupoe laona, mistõttu on riidekottide virnad teosele palju viga teinud. Kuid tühja sellest – kogu autobaasi alale on kehtestatud uus detailplaneering, mis viitab sellele, et lähiajal nõukogudeaegne kihistus lammutatakse ning ühes sellega hävib ka märgiline fresko. 

Valmimisaasta: 1989

Aadress: Järva maakond, Paide, Pikk 42

Autor Urve Dzidzaria

Fresko

20 m²; 2 m²

Ei ole mälestistena kaitse all

Tekstid ja fotod pärinevad Muinsuskaitsepäevade jaoks koostatud näituselt «Monumentaal-dekoratiivkunst Nõukogude Eestis».