PEIDUS PÄRAND ⟩ Sakalamaa kaitsjatele pühendatud monumendi tarbeks kaevati välja kuue meetri pikkune rändrahn
28. mai 2022, 12:22
/nginx/o/2022/05/27/14580333t1hac15.jpg)
XX sajandi jooksul etapiti suurt tähelepanu pälvinud monumentaal-dekoratiivkunst on riigikordade vahetudes olnud tunnistajaks laialdasele unustusele ja hävingule. Sageli vaadeldakse selliseid taieseid kui midagi «nõukaaegset» ja ideoloogilist. Tegelikult on enamik neist omaaegsete kutseliste- ja tippkunstnike looming, milles esineb harva otseseid seoseid nõukogude võimuga.
Ülo Stöör (sünd 1939) on Pärnus sündinud, Nõmmel üles kasvanud ja 1966. aastast Viljandis elanud ja töötanud arhitekt, kes viimastel aastatel on pühendunud mälestuste kirjutamisele. Tema memuaaride neli köidet pakuvad originaalse sissevaate Eesti lähi- ja kaugemasse ajalukku läbi ruumikultuurilise prisma. Teises köites annab Stöör ülevaate Lõhavere monumendi sünnist, tutvustades nii toonast asjaajamist kui avades ka selle rahvusideoloogilist sisu läbi esseistika, mis sarnaselt tema koolivenna Lennart Meriga hägustab piiri ilukirjanduse ja ajalooteaduse vahel.
Kokkuvõtlikult on lugu järgmine: 1960. aastatel tundis Stöör elavat huvi muinasajaloo vastu. Lugedes Henriku «Liivimaa kroonikat» ja suheldes väärikate eestiaegsete humanitaaridega, leidis ta, et eestlastel pidid muinasaja lõpus olema nii oma kiri kui omariiklus ning et ka kristlus ei olnud siinmail midagi võõrast. Madisepäeva lahing lõppes küll traagiliselt Sakalamaa juhi Lembitu tapmise ja tema küla – ilmselt Lõhavere linnuse – rüüstamisega, kuid mitte alistumisega. Stööri sõnul sõlmiti osapooli austav vaherahu, misjärel tugevnesid sidemed lääne kultuuriruumiga: vabadusvõitlus ladus ühtlasi väärika aluse, millele hiljem ehitati oma kultuur ja riik. Noor ja hakkamist täis arhitekt oli veendunud, et ajaloolise sündmuse meenutamiseks on vaja püstitada monument ja tema ülesandeks on see luua.
Kuuldes, et skulptor Renaldo Veeber veeretab sarnaseid mõtteid, otsustati jõud ühendada. Kord Viljandi kohvikus sel teemal vaieldes tabas Stööri inspiratsioon – monument peab kõnelema ürgsest jõust ning seda väljendab kõige paremini mäekristall, mis kasvab tuhandeid aastaid ja sümboliseerib igavikku. Nii kujutles ta vabadusvõitluse ideed kristallina ja dramaatilisi sündmusi seda ümbritsevate pisemate teravikena. Kiiruga kritseldas ta eskiisi salvrätikule, mis sai edaspidise töö aluseks. Nüüd tuli otsida rahastajad – ideele panid õla alla 22 Viljandi rajooni majandit.
Seejärel leiti sobiv kivi. Kompositsiooni teravikuks oleva «kristalli» tarbeks kaevati Taevere külast välja kuue meetri pikkune rändrahn, mille kolm linttraktorit kohale lohistasid ja mille kallal kiviraidurid siis aasta otsa töötasid. Stöör lasi keskse samba taustal olevatele kividele graveerida rahuleppest rääkiva lõigu «Liivimaa kroonikast» – ühele eesti, teisele ladina keeles. Kes iganes Lõhaverre satub, võib tekstist foto teha ja hiljem kodus ära tõlkida. Arheoloog Harri Moora soovitusel valiti mälestusmärgi asukohaks mitte linnamäe tipp, vaid selle jalam – monument monumendi otsa ei sobi.
Teos avati pidulikult 1969. aasta suvel. Ideoloogiatöötajad võisid selles näha imperialismivastasust, kuid autorite jaoks oli tegemist sügavalt rahvusliku ja igasuguse võõrvõimu kriitilise tööga. Sellised vastuokssused olid nõukogude ajale omased. Suures plaanis väljendas monument ajastu intellektuaalset meeleolu, mil Praha sündmuste järel tuli vaimujõudu ammutada iseendast. Vormilises plaanis kõneleb teos perioodile omasest abstraktsete visuaalide populaarsusest. Teos on hästi säilinud ning eks varrastega vundamenti kinnitatud kivikamakad võivad terve igaviku vastu pidada, kuid mälestusmärk vääriks äramärkimist ka ametliku mälestisena.
Valmimisaastad: 1967–1969
Aadress: Viljandimaa, Lõhavere küla
Autorid: Ülo Stöör, Renaldo Veeber
Graniit
Ei ole mälestisena kaitse all
Tekstid ja fotod pärinevad Muinsuskaitsepäevade jaoks koostatud näituselt «Monumentaal-dekoratiivkunst Nõukogude Eestis».