PEIDUS PÄRAND ⟩ Mooste kultuurimaja seinamaal «Võhandu jõe sünd» on märgiline näide 1960. aastate optimistlikust ruumikujundusest
2. juuli 2022, 12:23
/nginx/o/2022/07/01/14663547t1hc905.jpg)
XX sajandi jooksul etapiti suurt tähelepanu pälvinud monumentaal-dekoratiivkunst on riigikordade vahetudes olnud tunnistajaks laialdasele unustusele ja hävingule. Sageli vaadeldakse selliseid taieseid kui midagi «nõukaaegset» ja ideoloogilist. Tegelikult on enamik neist omaaegsete kutseliste- ja tippkunstnike looming, milles esineb harva otseseid seoseid nõukogude võimuga.
Ilmar Malin (1924–1994) lõpetas 1954. aastal Tallinnas Riikliku Kunstiinstituudi, mille järel tegutses kunstniku, õppejõu, kunstielu ja -hariduse eestkõneleja ja mõtestajana kodulinnas Tartus. Ehkki tema loomingu puhul rõhutatakse sürrealismi olulisust, olid talle olulised ka sümbolistlikud, filosoofilised ja religioossed otsingud. Nagu paljud tema põlvkonnakaaslased, innustus ka Malin maalikunsti potentsiaalist eluruumi rikastamisel. Ta on loonud monumentaalmaale Moostesse, Tartusse, Raplasse ja Rakverre.
1960. aastate teisel poolel ehitati Mooste mõisakompleksi ümbrusesse tüüpprojektide järgi elamud, kauplusehoone ja kultuurimaja. Need olid vajalikud tublisti kosuva Mooste näidissovhoosi töötajate teenindamiseks. Aleviku keskus planeeriti küllaltki pieteeditundlikult ning see sai 1969. aastal üleliidulise preemia. Kultuurimaja aluseks võeti arhitekt Karl Aarmanni (1922–1977) tüüpprojekt, mille järgi valmis Sürgavere kultuurimaja Viljandimaal.
Moostes tegi sisekujunduse Ülo Sirp, kes ajastule omaselt kaasas kujundustöösse ka kunstnikke. Kui fuajeesse paigutati Maia Kolbergi keraamiline pannoo «Käed», maalis Ilmar Malin nii teatri- kui sporditegevuseks mõeldud saali ühte seina muinasjutuainelise teose, mis kujutab Võhandu jõe sündi. Selles loos saab poisike kaarnate kõnest teada võlusõnad, mis vabastavad kivide alt allika ja Võhandu jõgi päästab rahva janust. Kuna tegemist oli kunstniku esimese katsetusega seinamaali alal, oli tulemus mõistetavalt kompiv. Teisalt on tegemist igati märgilise näitega 1960. aastate optimistlikust ruumikujundusest, mil kunstnikud püüdsid kunstiga suhelda nii, et see läheks korda nii autorile enesele kui ka kultuurimaja kasutajatele.
Mooste on looduskaunis koht, mida iseloomustavad nii tugev identiteet kui ka aktiivne kultuurielu. Viimase eest kannab hoolt Eesti kõige pikemaajalise traditsiooniga kunstiresidentuur MoKS. Kultuurimaja on aktiivses kasutuses ning saali kasutab võimlana kohalik põhikool. Seega on seinamaal heades kätes, ehkki pallimängud on arusaadavalt põhjustanud maalile laialdasi tehnilisi kahjustusi.
Valmimisaasta: 1967
Aadress: Põlva maakond, Mooste, Lasteaia tee 3
Autor: Ilmar Malin
Seko
Ei ole mälestisena kaitse all
Tekstid ja fotod pärinevad Muinsuskaitsepäevade jaoks koostatud näituselt «Monumentaal-dekoratiivkunst Nõukogude Eestis».